läheksime isegi sinna," on ema Teresa öelnud. Suur oli ta rõõm, kui 1992. aastal avati esimene maja ka Albaanias, ema Teresa kodumaal (Kurg, 1998: 10). Maailma avalikkuse silmad jälgisid tema ordut ning nutsid kaastundest ja süümepiinadest. Annetused muudkui voolasid. Mitte kunagi aga ei nõudnud ema Teresa sellest osakestki ei endale ega õdedele. Askeetlikult pidasid Tegeva Armastuse Saadikute ordu misjonärid kinni vaesustõotusest ja elasid niisama varatult nagu inimesed, kelle eest nad hoolitsesid ( Sichtermann, 2004: 251). Ema Teresast on saanud ligimesearmastuse sümbol. Tema abi on alati olnud pragmaatiline. Ta ei pidanud ennast mingiks poliitikuks. Ent vajadusel on ta siiski ka riigipeade poole pöördunud. Ta ei armastanud käia kõrvalteid pidi, kuid ei planeerinud oma tegevust ka palju ette. Peale halastuse ja kannatajatele kaasatundmise oli ema Teresa üks silmapaistvamaid omadusi rõõmsameelsus
teekonnale asub, et laiast maailmast õnne otsida. Ta satub nii liivastesse kõrbetesse kui kõrgete minarettidega kirevatesse linnadesse ja kohtub erinevate inimestega(vana naine, kelle kasse ta hakkab hoidma). Naisega riidu minnes võtab temalt suured tuhvlid, mis kiiresti jooksevad ja lendavad ning võlukepi, mis näitab, kus varandus on. Ühes lärmakas Araabia linnas asub leidlik väike Mukk kuninga teenistusse, kuid õukondlaste kadedus viib ta peagi taas varatult rändama. Olles metsas ja oodates surma, leiab ta viigimarjad, mis kas kasvatavad ja kahandavad kõrvu ja nina. Väike Mukk otsustab kuningale nende abil kätte maksta ja ta tal õnnestub see. Ta saab tagasi oma tuhvlid ja kepi ning elab sellest alates eraku elu. Väike Mukk leiab oma siiruse, nutikuse ja sutikese võlujõu abil õnne ning ka pahatahtlikud saavad oma õppetunni. Vitali Bianki Tihase kalender Illustreerinud V
annaabi.ee 
