kua kuradi juures õppisid. "Õppisin vargaks," vastand poeg. Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua kedagi tööd anda, lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa näha, mis tema ütleb." Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui ta väljaõppind varas on, las ta siis tuleb ja varastab minu kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest sada rubla raha, vaat viina ja varastud asjad saab omale veel pealekauba." Mõisahärra käskind tallipoisil kohe hobused kõvast latrisse kinni siduda, sadula selga panna ja ennast veel selga istuda. "Noh, nüüd võid siis pojale käsku viia," üteld härra, "aga kui ta ära ei varasta ja lõksu langeb, vastab ta oma peaga." Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul nüüd küll peasemist põle. Kui
võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune inemine ei tohi mitte varastada, nagu see, kellele ma sõiduraha andsin ja minema saatsin, sest minu maja peab olema puhas ja aus. Nõnda siis ei ole naine mitte varastud asjast tehtud ja, kui ühel inemisel on naine, siis ei või seda temalt mitte võtta, nagu oleks see varastud asi. Ja inemine ei pea naist mitte põlgama, et tema on varastud, sest kes naist põlgab, see põlgab ka meest, sest naine on mehe küljeluust. Aga kui keegi põlgab meest, siis põlgab ta jumalat, sest mehele puhus jumal oma elava hinge ninasse ning seda ei pea mitte põlgama. Aga vargate hing ei ole jumala hing, vaid nende hing on kuradist, sest tema on varguse isa. Tema oli see,