1.Seigad raamatust, mis tänapäevalgi tüüpilised. Raamatus sõid suured Eesti hiired aida tühjaks ja kassi ka ei olnud Küll mõisahärra uue vilja muretseb, kinni maksab ja kassi ka veel ostab. Nii on ka meie paljude toetuste ja projektidega (EAS astus siin hiljuti väga suurde ämbrisse oma projektirahade jagamisega). Nuiame euroliidust raha, toetame ideid ja juba ette hukule määratud projekte ja küll selle pärast keegi kinni maksab. Mõisa köis, las lohiseb. Varastame ära, matame maha. ,,Teeme ära" prügi vedeleb siiani lennuväljal. Ja hea, et Eestimaal üldse veel metsagi alles on. Muna-Ott käis välismaal ehk põrgus tööl, maksti hästi ja töö ei olnud hull. Vaevalt, et keegi kipuks võõrsile sama palga eest, mis siin makstakse. Tagasi tulles saad ainult peremehe tagant varastades ära elada (Oti töö kirikuõpetaja juures). Varastada tohivad ainult oma küla inimesed, võõrad loobiks kividega surnuks. Raamatus kukkus küll kase otsast alla
religioon ja teadus → liigub kõrgkultuuri sfäärides, seal on üksikud suured mõtlejad ☼ “Kreeka kultuuriajalugu” - inspiratsioon Lambrechti mudelist: tragöödia ja teater: ajaloo lava, kus on erinevad mängijad (sündmused). fookus kreeka keelele + kõrgkultuur saavutused ☼ kultuuriajalugu kui varguste ajalugu: Friedell ☼ kogu aeg kultuur areneb läbi varastuse - renessansiajastul varastati palju (ka laenamine, tundmaõppimine). (varastame erinevaid mõtteid - ülikool) ☼ “Kultuuriajalugu peab pöörama tähelepanu keskkonnale” Saksamaa → Prantsusmaa → USA kultuuriajalugu. maailm muutub polütsentriliseks, ei saa öelda konkreetset keskmet kultuuriajaloo paika, pilt on hajusam. see on hea → üldine areng ühiskondlik standard - õpime, oskame kirjutada jne ☼ Tartu-Moskva koolkond: juhus + NSVL režiimid. Lotman ei leidnud Peterburis töökoha ja talle pakuti töökoha NSVL-s, režiim ise sundis inimesi liikuma
auriku madrusega ega tsirkusetolaga ega mitte millegagi. Hakkasin kava välja mõtlema, kuid ainult ajaviiteks; teadsin väga hästi, kust õige kava tuleb. Varsti Tom ütles: «Valmis?» «Jah,» ütlesin mina. «Hüva, lase kuulda.» 34. PEATÜKK «Minu kava on niisugune,» ütlesin ma, «saame kergesti teada, kas see on Jim seal onnis. Siis võtame homme öösel mu paadi jälle veest välja ja toome saare 438 juurest mu parve üle. Esimesel pimedal ööl varastame võtme vanahärra pükste taskust, kui ta on magama läinud. Siis sõidame Jimiga parvel jõge mööda alla, oleme päeval peidus ja sõidame öösiti edasi, nagu me Jimiga ennegi tegime. Kas see kava kõlbab?» «Kõlbab? Muidugi see kõlbaks nii kui midagi. Aga see on liiga lihtne; sellest pole midagi asja. Mis kava see on, kui sellega niisama natuke ongi vaeva? See on kui lapsemäng. Ei, Huck, sellest tuleks sama vähe juttu kui kõige lihtlabasemast vargusest.»
annaabi.ee 
