leiti ka lõkkejäänuseid, kivist riistu ning tarvitusjälgedega loomaluid. Nagu öeldud, oskas Homo erectus kasutada tuld, tal olid elamud ning asulad olid suhteliselt kompaktsed. 500 000 aastat tagasi küttisid nad juba suuri loomi ning korjasid taimi sellisel moel, mida nende eellased polnud kunagi suutnud. Neil oli selleks ajaks juba kasutusel needsamad küttimise ja koriluse viisid, mida tarvitati läbi aegade sisuliselt kuni tänapäevani. Varapaleoliitikumis olid mitmeid lokaalseid arheoloogilisi kultuure, millest alljärgnevalt leiab käsitlemist Acheul. Enne selle juurde siirdumist olgu öeldud, et mõiste arheoloogiline kultuur iseloomustab muististe rühma, mida iseloomustab sama aeg, ühtne territoorium ja sarnased iseloomulikud tunnused. Acheuli kultuur seostub Homo erectusega, vanimad tööriistad on dateeritud 1,5 miljonit aastat eKr. Uue esemevormina võeti kasutusele pihukirves
Hilispaleoliitikum u 40 00010 000 a tagasi Nüüdisinimene e Homo sapiens sapiensi. Hilispaleoliitikumis oli ilm endiselt külm jätkus jääaeg. Selles esinesid küll mõningad soojenemised, ent üldiselt oli siiski karm. Perioodile on lisaks uuele arenenumale inimtüübile iseloomulik ka arenenum küttimisviis, arenenumad tööriistad ja muutused vaimses elus. Homo sapiens sapiens´i moodne vorm ilmus esmakordselt u 195 000 a tagasi, st juba varapaleoliitikumis. Arvatakse, et tema, nagu ka neandertallase eellaseks oli Homo erectus. Nüüdisinimese keskmine ajumaht on u 1350cm³, otsmik tõuseb järsult ning kulmumõikad on kas väga väikesed või puuduvad hoopis, lõug on tugev ja skelett gratsiilne. Hilispaleoliitikum ja kromanjoonlased U 40 000 a tagasi oli Homo sapiens sapiensil esimene populatsioon Euroopas kromanjoonlased. Nendega on seotud paleoliitkumi viimane faas Euroopas e
annaabi.ee 
