Kuningas hoidis kirikuasjadel väga kindlalt silma peal ning kirjutas ise anglikaani kiriku eeskirju, mida lihtrahvas ei mõistnud. 1450. aastatel tõusis vihase ja sõnakuulmatu rahva rahulolematus uuele tasandile. Tervelt kakskümmend aastat olid nad elanud kuninga soovide ja pürgimiste rahuldamise nimel, nad olid kannatanud sõja katsumusi, kui kuningas ajas taga rüütelikke eesmärke, nad olid talunud majanduslikke raskusi, kui kuninga varalaekad tühjenesid, nad olid muutnud oma ususlisi vaateid, et omaks võtta tema pakutud uut usku. Rahvas ei suutnud lihtsalt enam sest nende südamed olid täis viha ja piinlikkustunnet kuninga mitmete abielude üle.Samuti pani inimesi muretsema tema ainsa poja nõrk tervis. Henry VIII verejanulised hukkamised täitsid rahva hirmu ja õudusega ning kahandasid ustavust kuningale. Erilise hukkamõistu teenis kuningas ka usuteisenduste tõttu. Määrused, korraldused ja
kummalisena, et loodus võiks sellisel moel inimesi üksteisest lahus hoida ja nii kergelt üksteise ründamisele ning hävitamisele kallutada. Ja et ta ei usalda seda tunnete põhjal tehtud järeldust, võib ta ehk soovida, et sedasama kinnitataks kogemuse põhjal. Aga las ta mõtleb endamisi järele, et teekonnale asudes varustab ta end relvadega ja eelistab minna suure saatjaskonnaga, et magama minnes lukustab ta uksed, et isegi omaenda majas lukustab ta oma varalaekad, ja seda isegi siis, kui ta teab, et on olemas seadused ja relvastatud riigiametnikud, kes maksavad kätte kogu ülekohtu eest, mis temale tehakse. Mida ta arvab oma kaasinimestest, kui ta ratsutab relvastatult, oma kaaskodanikest, kui ta lukustab uksed ning oma lastest ja sulastest, kui ta lukustab oma varakastid? Kas ta oma tegudega mitte ei süüdista samapalju inimkonda kui mina oma sõnadega? Kuid keegi meist ei süüdista selles inimese loomust. Inimese ihad ja
annaabi.ee 
