noolt minutis). Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis. 5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned rüütlid nn. "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul
ei vigastaks. Viimaks võideldi ka lahingurelvadega.Turniirid ei olnud ainult sõjalise väljaõppe kohad vaid sealt võis saada ka suurt materjaalset kasu, kuna võitja sai omale kaotaja relvad ja hobuse, mis olid väga kallid. 2.2 Koosseis 7 Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse ehk "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha
annaabi.ee 
