selgust. Klassitsismi väljakujunemisele aitasid kaasa mitmad ajaloo üksikasjad. Kasvas huvi antiikarhitektuuri vastu, mida süvendasid 18. saj. alanud väljakaevamised Herculaneumis ja Pompeijs. Ajaloost hakati aga otsima ideaalse riigikorralduse eeskujusid, kus kõikide kihtide ja üksikisikute huvid oleksid allutatud ühiskonna huvidele, sedagi leiti antiikajast. Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Klassitsism jaotub tavaliselt kaheks suureks perioodiks: varaklssitsism (1760 - 1800), kus arhitektuuris tuginetakse peamiselt kreeka eeskujudele ja kõrgklassitsism (1800 - 1830), mille peamiseks lähtekohaks on samuti Rooma arhitektuur. Veel rohkem kui 15. ja 16. saj. peeti antiiki 18. saj. arhitektuuri hälliks, mis kätkeb endas harmoonia ja ilu igavesi seadusi. Mõlemad ajajärgud püüdlesid oma ideaalide poole. Seda kõike leidus Antiik- Roomast. Suurimaks arhitektuuriliseks erinevuseks on see- kui renessanss järgis keisrite
vaimset käärimist, mis kulmineerus suure Prantsuse revolutsiooniga 1789. a. , mil vabadus, võrdsus ja vendlus kuulutati peamisteks põhimõteteks. Ja kuigi revolutsioon ei suutnud neid ideid kaitsta, sest kodanlus kohandas oma valitsemise enda huvidele üsna samamoodi kui seda oli teinud monarhia, olid toimunud sündmused põhjapanevaks kapitalismi kindlustumisel.ja kodanluse mõjuvõimu suurenemisel Euroopas. Klassitsism jaotub tavaliselt kaheks suureks perioodiks: varaklssitsism ( u.aa. 1760 - 1800 ), kus arhitektuuris tuginetakse peamiselt kreeka eeskujudele ja kõrgklassitsism ( 1800 - 1830 ), mille peamiseks lähtekohaks ( eriti maades, kus valitseb kõrgklassitsismi erivorm - ampiirstiil ) on Rooma keisririigi arhitektuur. Erinevates maades on aga klassitsismi kahe suure perioodi sees veel oma alajaotused ( Prantsusmaal, Saksamaal jm. ) Klassitsistlikku arhitektuuri iseloomustab eeskätt ehitise massiivne terviklikkus, sümmeetria,