võimukeskused. Kloostrid olid peamised kultuuri- ja haridusasutused. Kloostrimungad kirjutasid raamatuid ja seal anti haridust, säilitati kultuuripärandit. Nüüd, kui linnad võimu kogusid, peeti oluliseks ka ilmalikku haridust, sest mõisteti haritud ametnikke puudust. Nii kasvasid kloostrikoolidest välja ülikoolid. Hakati kirjutama ka ilmalikke teoseid, näiteks rüütliromaane. Linnaelanike seas oli tunduvalt suurem osa kirjaoskajaid, kui maal. Võrreldes varakeskajaga tõusis linnade tähtsus feodaalajastul suures mahus. Tänu vajadusele vahetada eksootilist kaupa teiste rahvastega, koguneti keskustesse, kus toimus oluline protsess inimkonna arengul. Linnades tekkis rahandus, pandi rõhku kirjaoskusele ja haridusele. Linnad olid tunduvalt kõrgemalt arenenud, kui maapiirkonnad. Ka talupoegade elus mängisid linnad olulist rolli.
Varakeskajal kujunes välja kiriklik hierarhia: PAAVST PEAPIISKOPID PIISKOPID PREESTRID Katedraalid e. Toomikirikud olid piiskopkondade kesksed kirikud. Korraldati visitatsioone, et piiskopid oleks kursis preestrite tööga. Krikuriik allus paavstile igas mõttes. Kirikuriik sai alguse 756 a. Pippin Lühikese teenetest paavstile ning eksisteeris kuni 1870- aastani. Varakeskajaga on seotud ka Suur võltsing, mis olevat 4. saj koostatud Constantinuse ürik, kus oli kirjas, et paavstidel on õigus ilmalikule võimule. 15. sajandi humanist Lorenzo Valla tõestas ära, et tegemist oli võltsinguga. K. Suur seadustas, et 1/10 tulust tuleb annetada kirikule. Varakeskajal tegutsesid kirikuisad, õpetlased, kes on mõjutanud ristiusuõpetuse kujunemist. Selline mees oli nt. Augustinius, kes koostas teose ”Jumala riigist”
Keele ja rahva identifitseerimise üheks tunnuseks on see, kui keele märkimiseks tarvitatavat sõna kasutatakse niisuguses kontekstis, milles see tähendab üsna kindlasti rahvast. Õigus *Etnilise kuuluvuse kriteeriumideks ei olnud üksnes tavad ja keel, vaid ka õiguslik süsteem ,,Õiguse personaalsuse" printsiip, mille järgi inimesed allusid omaenda etnilisele õiguslikule süsteemile, sõltumata territooriumist, kus nad elasid, või isandast, keda nad teenisid, ei kadunud koos varakeskajaga, vaid jäi kehtima kogu keskaja vältel ennekõike segarahvastikuga aladel. Euroopa tunnustas koloniseeritud äärealade õiguslik süsteem inimeste rahvuslikust kuuluvusest tulenevaid erinevusi ning õiguslike struktuuride loomisel oli lähtutud sellest, et segarahvastiku probleemidega toime tulla.(kui näiteks ühtses kohtusüsteemis kehtisidki tunnistamise andmisel ühtsed reeglid, siis võis sellegipoolest teatud inimesi teatud juhtudel nende rahvuse tõttu tunnistajatena välistada
annaabi.ee 
