klassiühiskonnast (ülem-, kesk- ja alamklass), kus klassikuuluvuse määras varanduslik seisund. Ülemklassiks loeti endiselt aadlikke, kuid aadliseisusesse pääsemine kujunes vabamaks. Keskklass koosnes peamiselt kodanlusest ja haritlastest. Alamkklassi kuulusid need, kes elatusid füüsilisest tööst - nn. proletariaat. Koos seisuslikkuse kadumisega kasvas sotsiaalne mobiilsus, s.t. liikumine erinevate ühiskondlike kihtide ja klasside vahel. III 1.4. töölisliikumise teke - varakapitalistlikul perioodil puudusid täiesti sotsiaalkindlustus ja -hoolekanne. Samas oli kadunud külaühiskonna solidaarsus. Ettevõtjad püüdsid töötasu hoida äärmiselt madalal ja kokku hoida ka töötingimuste parandamise ja ohutuse pealt. Oma huvide kaitseks asusid töövõtjad organiseerima ameti- ja kutseühinguid. Esimesed loodi illegaalselt juba 18.sajandi lõpul Inglismaal ja Prantsusmaal - ühised kindlustuskassad haigus, tööpuudus- ning vanaduskindlustuseks.
ajaga (mõlemad totalitaarsed süsteemid mõjutasid ajakirjandust ligilähedaselt samade hoobadega), ja taasiseseisvunud Eestis kestab praegu uus vaba ajakirjanduse ajastu, kus me jälle vaidleme, kas ajakirjandus ikka on päris vaba või laulab omanike laulu. Turuühiskonna seadustest lähtudes saame ajakirjandust vaadelda selles mõttes, kuidas teda trükiti ja levitati, millised etapid läbis ajakirjandus tööstuseks kujunedes jms. Varakapitalistlikul ajastul, peamiselt 19. sajandil, levis ajaleht või ajakiri peamiselt tellijaile, hiljem sai väljaannete aastakäike osta raamatupoodidest. Tasapisi kujunes ajakirjandusele linnade kasvades ka ostjaskond, 20. sajandi teisel kümnendil võis Eesti linnatänavail ajalehepoisse kohata. Suurem orienteeritus üksikmüügile sugenes varsti ajalehtede sisusse ja väljanägemisse tekkisid esimese tabloidid, orienteeruti sellele, mis müüb. Siis tuli 1940. aasta juunipööre, vabaturumajandusele
annaabi.ee 
