Ikka enam ja enam hakkan pidama usutavaks tolle inglise ohvitseri üllatuslike memuaaride siirust, kes teenistusajal Šanghais sai sealsete oopiumiurgaste alaliseks külastajaks ja hiljem jagas maailmaga oma küllaltki kummalisi täheldustõike. Nende kohaselt olla ta mõnikord oopiumist tekitatud deliiriumis paari tunni jooksul detailselt korranud oma möödunud elukäigu kõiki juhtumeid ja seiku, alates varajasimast lapsepõlvest. Midagi samalaadset toimus ka minuga viimastel kuudel. Tunnete ja elamuste võrratus teravuses ja täpsuses ma külastasin uuesti kõiki ammunimetatuid mängumaid, lahingupaiku, inspiratsioonihetki ja armastuse asemeid. Olid pühitud piirid ja ümber asetatud sidemed kujutelma ja tõeluse vahel. Ma põlesin uut korda vanade afektide tules, nautisin oma unijoovastute võite, kannatasin psüühi suurima, füüsilises
poolehoidjatega, ja sai diktaatoriks. Pani kehtima rea seadusi aristokraatia kasuks. Aastal 79 e.m.a. loobus võimust ja aasta pärast suri. IX peatükk Kuidas üks joomar pidas end vabariigi päästjaks Peaaegu neli aastat pärast Sulla surma tähistasid roomlased luperkaalide püha. Lupercaliks kutsuti koobast, mis asetses Palatinuse künka nõlval jumal Paanile pühendatud metsas. Pärimuse järgi oli emahunt selles kohas imetanud Romulust ja Remust. Varajasimast hommikutunnist alates kogunesid Lupercali koopasse luperkused preestrid, kes olid valitud kõige kuulsamate patriitsiseisusest noormeeste hulgast. Nad kandsid preestrirüüd. Nendega ühinesid ka teised suursugused noormehed. Kui viimane grupp kohale jõudis, ohverdati kaksteist kitse ja niisama palju kutsikaid. Pärast toimetusi peeti koopas pidulik õhtusöök. Osa luperkusi jooksis rahvahulga saatel Tiberi saarele, kus oli kolm templit : Aesculapiuse, Jupiteri ja Faunuse tempel
annaabi.ee 
