pidada Giacomo Vignolat. Keskaegsetele kirikutele oli isloomulik, et sammastega ruum jaotati neis mitmeks iseseisvaks osaks ehk lööviks. Barokkarhitektuur seevastu püüab ühe tervikliku keskse ruumi loomise poole; külglöövid muutuvad lihtsaiks kabeleiks. Barokk-kirik on ühtlasi tavaliselt pikliku põhiplaaniga. Kuppel säilitatakse, mille aknad on ruumi tähtsaimaks valgusallikaks. Barokkstiili aitab lõplikult võidule Carlo Maderna, kes esindab siiski veel mõõdukat varabarokki. Tema esimene tähtis töö on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Selle ajastu kuulsaim meister Itaalias, ühtviisi silmapaistev nii arhitektuuri kui skulptuuri alal on Lorenzo Bernini. Tema meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga. Kaasaegsete poolt kõige hinnatum oli aga üks tema dekoratiivset laadi teos, nimelt 1633a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all. Peaaltari kohal on siin baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast;
hakkas Prantsusmaa üha rohkem domineerima ka kultuurivaldkonnas, omandades täieliku juhtpositsiooni 18. sajandiks. Riigikorralduselt esindas 17. sajandi Prantsusmaa absolutislikku monarhiat, kus valitsejal oli oma kaalukas sõna öelda ka kunstivaldkonnas. Sellest annab tunnistust ka see asjaolu ,et prantslased nimetavad oma arhitektuuristiile (kuigi need täiesti puhtalt ilmuvad peamiselt sisekujunduses ) valitsejate järgi. Nii on prantsuse varabarokki nimetatud ka Louis XIII e. üleminekustiiliks ( u. 1620-50 ), millele on iseloomulik renessansitraditsioonide jätkamine. Kõrgbarokki ( 1660- 1715 ) tuntakse Louis XIV stiilina, iseloomulikud on suured paraadruumid, plafoonmaalingud, rikkalikult kaunistatud seinapaneelid, peeglid siseruumi kaunistustena, toretsev kurvjate joontega mööbel. Värvidest kasutatakse erksaid kontrasttoone, kullatud ornament on enamasti jõuliselt plastilise vormiga ( põhimotiivideks akantus, kartuss, grotesk )
annaabi.ee 
