.. -- J. Markale, "Ancienne Poesie d'Irlande," Cahiers du Sud, no. 335, p. 27. Suur osa nendest teadmistest filtreerus läbi aegade alla ning ajendas Caesari kirjutama Keltidest: "Nad Nad soovivad seda sisendada kui ühte oma juhtivat tõekspidamist, et hinged ei hääbu, vaid pääsevad peale surma ühest kehast teise ning nad arvavad, et sell selle tõekspidamisega ga inimesed on suurel määral vapruseni erutatud, eirates surmahirmu " (Gallia Gallia Sõjad, Raamat VI). Mõned, kes niimoodi unelma ja maise elu ''vahepealsele ja vahele'' pääsesid pääsesid, ei saanud või ei tahtnud tagasi tulla tulla. Vähesed, kes naasid oma rahva heaks, kutsuti kui Ollam, ''meister-poeedid'' poeedid'', võrdseks kuningates ning hüüti omanäoliseks
polnud tollal mitte kitsad isiklikud huvid, vaid kogukondlik ühtekuuluvus ning sellest tulenev au- ja kohusetunne. See ongi sangarlus, mida Homeros ülistamast ei väsi; sellised sangarid on Achilleus, Odysseus, Hektor, Diomedes ja paljud teised. Sageli jõutakse üleva vapruseni raske enesevõitmise (Hektori hirm Achilleuse ees), ränkade katsumuste ja elukaotuse hinnaga. Elukatsumustes läbiproovitud kangelasmeelt peetaksegi eeposes suurimaks inimväärtuseks. Eeposes rõhutatakse sõja traagilisi