Aegade jooksul on mõistetud vaprust erineval viisil ja ka iga inimese, rahvuse jaoks on see mõiste erinev.Sparta ajal mõisteti vapruseks seda, et kui palju oli sõdur või kuningas sõdades vaenlasi alistanud, või kui võimsaid pealikke olid tapnud. Tänapäeval osad inimesed aga arvavad, et nad on siis vaprad, kui ostavad endale mingi vana BMW ja politsei ees sellega rehve vilistavad. On ka selliseid kes peavad ennast vapraks, kui võtavad endale suuri laene, et osta suure maja ning võimas auto. Kuid minu arvates on
Tajudes, et viimane hetk võib iga moment tulla, muutub inimene teistsuguseks kui tavaliselt. See käitumisviis on igal inimesel erinev. Mõni võib piirisituatsioonis muutuda araks, teine jällegi astub surmale vastu ning ei karda seda. See on inimeses endas kinni – tema vaimses tugevuses. Just see omadus teeb inimese kartmatuks ja ühiskonna poolt vaadates kangelaslikuks. Üks sellistest mõttelaadidest on Kuubas, kus kommunism pidas surmaga silmitsi olemise julgust ülimaks vapruseks. Selle Ladina-Ameerika riigi suurim kangelane on Ernesto Guevara, rohkem tuntud kui Che, kes riskis oma eluga ja veetis aastaid surmaga silmitsi, kõik selleks et muuta riigikorda. Ta ei murdunud, vaid saavutas oma tahtmise ning sai riigikangelaseks. Vastupidine, äbariku efekt oli raamatus „Läänerindel muutusteta“, kus rühma väljaõpetaja Himmelstoss oli lahinguväljal täielikus shokis. Oli aru saada, et Himmelstoss oli surmaga silmitsi seisnud ja sellepeale vajus ta täielikult ära
külg, nagu eespool juttu oli), on ebaõiglus. (Politeia alates 609b) Seega üldsegi mitte see, mida tavaliselt arvatakse ohtlik olevat. Samas on Platonil spetsiifiline käsitlus sellest, mis on õiglus ja mis on ebaõiglus – sellest tuleb järgnevalt veel juttu. Seni on meil kõne all söaka hingejao arete ja selleks on karta üksnes ebaõiglust ja mitte karta kõike muud. On selge, et niisugune käsitlus lahkneb tavapärasest arusaamast selle kohta, mida pidada vapruseks. Näiteks, kui keegi sooritab sõjas kangelasteo, siis võiks tavalistele arusaamadele toetudes nimetada niisugust inimest vapraks. Oletame aga, et selline inimene kohtab sõjaretkelt tagasi tulles Sokratest, kes palub tal vastata küsimusele “Mis on vaprus?”. On täiesti võimalik, et antud inimene ei suuda anda temalt oodatavat vapruse olemusdefinitsiooni. Eespool arendatud Platoni arusaama loogika kohaselt ei saaks see inimene siis ka vapper olla – kui vaprus ikka
annaabi.ee 
