kummale poole jääb võit. Siis aga kostab üle lahingukära Hektori kõmisev hääl: ,,Troojalased, hobustetaltsutajad, murdkem vallist läbi laevade juurde ja süüdakem need põlema!" Kõik koonduvad ülimaks pingutuseks: uskumatu jõuga sasib Hektor maast suure terava otsaga rahnu see on nii raske, et kaks tugevat meest jõuaksid seda vaevalt kergitada ja raksab sellega vastu väravat, tabades otse uksepooli koos hoidvate klambrite pihta. Vägevad hinged vappuvad, raudriivid katkevad ja uksepooled kargavad raginal pärani. Tõuseb troojalaste võidukisa viimaks ometi on avatud tee, mille kaudu saab tungida vaenlase leeri. Hektor, oda ähvardavalt mõlemas käes, on muidugi esimene, kes lahtisest väravast sisse tormab. Teda kaitsev pronksrüü hiilgab hirmsalt kui välk ja keegi ei söanda talle vastu seista, pealegi ei saakski keegi tema vastu. ,,Minu järel, minu järel!" hüüab ta omade poole pöördudes. Vähehaaval annab järele veel
vaatevälja vastavalt sellele, nagu olukord seda nõuab. Liikumist ja tegevuse kattumist on rohkem, kui stseeni kulgemise järgi võiks eeldada. Vein, toit, lakeid, külalised ja muusika ning tants seda kõike võib olla läbisegi. Tatjana ja Aleksandra kiirustavad mööda, käest kinni, konspiratiivselt naerdes. TATJANA: Ta ei teinud seda! ALEKSANDRA: Tegi küll! Aga tema ei tahtnud. 56 (Vappuvad taas naerukrampides. Pjotr Tsaadajev, 40 aastat vana, kõrgelaubaline ja kiilas, filosoof- härrasmees, kummardab neidudele, kui nood koos oma saladusega minema jooksevad. Seab end istuma toanurka jäävale toolile, valmis pigem publikut vastu võtma kui seda otsima.) TSAADAJEV: Kui armas... kui armas... Noored inimesed... (Eemal loeb Sevõrjov, noor professor, nördinult Polevoile ajakirja ("Teleskoop") ette, kes on kergelt purjus ega pööra loetule erilist tähelepanu.)
annaabi.ee 
