viimased hingematvad tunnid, mis halvatust veelgi süvendavad. Ravic ja Joan rääkisid üksteisega esimest korda südamest südamesse. Nad olid alati rääkinud teineteisega laenatud keeles. Nüüd, esmakordselt, rääkis kumbki ilma seda ise teadmata, oma emakeelt avaldades teineteisele viimast korda tõelist armastust. Sõnade barjäärid langesid ja nad mõistsid teinteist paremini kui iialgi varem. Minutid hiljem lõpetas Ravic valudes vappuva naise elu süstlaga nagu ta oli seda ise soovinud. Teadvustanud enesele olukorda lahkus Ravic haiglast ning suundus tagasi hotelli Internatsionali, jättes veel hüvasti vaid Morozoviga kuna peadselt saabuv sõjaga teadis ta, et tal ei õnnestu enam kaua vabadust nautida. ,,Seni kuni elad ei ole miski päris lõplikult kadunud, " oli Ravici üks tõekspidamisi. Peadselt toimuski hotellis haarang, eeskätt tänu sallimatule kliiniku õele Eugenile ning Ravic, kes ei osutanu
reformaatori omadusi. Selles viimases osas tea-dis ta ka olemasolevate võimaluste täpset piiri ja andis endale selgelt aru oma enda võimetest. See kõige kõrgemal määral suurepärane inimene seadis endale täiesti praktilised eesmärgid. Ta otsustas enda kätte võita Viini. Viin mängis monarhia südame rolli. Vaid sellest linnast võis veel lähtuda see elu, mis hoidis alal haiglast ja vananevat, üleni vappuva riigi organismi. Mida enam oleks õnnestunud tervendada südant, seda värskemaks oleks pida- nud saama kogu organism. Idee on iseenesest täiesti õige, kuid ka see võis leida kasutamist ainult teatud aja jooksul. Selles viimases seisnes omakorda Lüegeri nõrk külg. See, mis tal õnnestus teha Viini linna heaks, on surematu selle sõna kõige paremas mõttes. Kuid päästa sel teel monar-hiat tal ei õnnestunud oli juba liiga hilja.
annaabi.ee 
