kilbikujutisega rüütli(vapi)pitsat. Sellega muutus esimest korda pitsatis kasutatud isiklik kilbipilt tiitlivapiks. Kilbi tähtsustamist meie mõistes vapina rõhutas veelgi pitseri sekreetpoole 5 tiitlilegendi algussõna clipeus (ld k kilp), mis asendas sõna sigillum (ld k pitsat) pitseri esiküljel. Samasse aega langeb vapiomaniku kohaloleku tähisena vapipildiga lippude ehk baneeride kasutamine. Vapigeneesi käsitlevates töödes mainitakse sageli vapisümbolina lõvi. Vapiajaloolase Robert Vieli käsitluse järgi oligi lõvi esimene ja domineeriv vapikujund, mis 12. sajandil väljendas selle kandja vaprust ja sõjakust. Mitmed tolleaegsed kuningad ja hertsogid kandsid hüüdnime Lõvi ja kilbile maalitud lõvi oli selle pildiline väljend. (Saare 2006, lk 9) Vapipildi juhuslik kujunemine oli tingitud kilbi valmistamise tehnoloogiast
sajandil kohalike ajaloolaste ringkonnas. Kolme leopardiga vapipitsatit kasutas Tallinna linna raad 14. sajandist, rõhutamaks Liivimaa Ordule linnaõiguse saamist Taani kuningalt. Linnal vapi kasutamise õigust ei ole tõestatud. Vanim Eesti vapp pärineb ajavahemikust 1583-1583, mil kolme leopardse lõviga hertsogivapp tähistas Rootsi kuninga Johan III Liivimaa hertsogi tiitlit. 1584. aastast oli see Eestimaa hertsogi tiitlivapp. 17. sajandil kasutati sarnase vapipildiga Eestimaa kubermangu vappi. Hertsogi tiitlivapist eristas seda kuningakroon. Vene ajal jätkati vapi kasutamist. Ametlikult kinnitati kolme leopardse lõviga kilp Eestimaa kubermangu vapiks 1856. aastal. Eestimaa rüütelkond kasutas Eestimaa hertsogi tiitlivappi. 19. sajandil hakati seda pidama rüütelkonnale kuuluvaks vapiks. Siis tekkiski spekulatiivne seletus Taani kuninga annetusest. Sellele ajalooliselt põhjendamata seletusele on viitanud mitmed Eesti vapist kirjutanud autorid.
annaabi.ee 
