kangutamine ning nende kogumine ja äravedu toimuvad ajaliselt erinevatel etappidel. Suure energiamahukuse tõttu on vähe levinud tehnoloogiavariant, kus koos kivide kogumisega need purustatakse killustikuks ja laotatakse põllule tagasi. Kartulikasvatu-ses seevastu on (eeskätt Sotimaal) levinud tehnoloogia, kus kivid separeeritakse mullast välja ja paigutatakse kartulivagude vahekohtadesse (igasse teise vaovahesse), nii on väl-ditud kivide sattumine kartulikombaini ja väheneb oluliselt mugulate vigastumine. Mis tahes kivikoristusviisi saab rakendada kas ainult pinnakivide ärakorjamisena (kogumisena) või koos mulla pealiskihis paiknevate peit- ja poolpeitkivide väljamise ja kogumisena. Tavaliselt tehakse seda külvieelselt. Külvijärgselt on võimalik pinnakivide korjamine käsitsi. Kivipunkriga varustatud kivikogurit nimetatakse punkerko-guriks, veokile laadimise
veini sündi kontrollima protsessi algusest peale. Tõeliselt pühendunud osa- levad juba kevadise taimede tagasilõikamise juures. Kes nii vara kohal ei ole, sekkuvad hiljemalt kuu aega enne veini valmistamist. See on viimane aeg hea kvaliteedi tagamiseks hädavajalikuks saagikuse piiramiseks. Vei- niaias korraldatakse harvendusnoppimine, mille käigus kõik üleliigsed ko- barad eemaldatakse. Need visatakse armutult vaovahesse. Õige saagikus tagab, et valmivatesse marjadesse koguneb piisavalt aroomi- ja maitsenüansse, mis iseloomustavad just konkreetse paikkonna veini. Ühel päeval jõuab kätte aeg, mil marjad on küpsed. Just veinimeister on see, kes annab käsu korje alustamiseks. Küps mari areneb kiiresti, tema suhkrusisaldus kasvab ja happesus väheneb pidevalt. Kui marju õigeaegselt ära ei nopita, kaotab vein juba enne sündi oma jume.
annaabi.ee 
