teatas Suurbritannia Ühendriikidele, et ei suuda abistamist endale enam lubada. USA Riigidepartemang töötas kiiresti välja USA abiplaani. Trumani doktriinina tuntuks saanud plaani avalduses ütles Truman: ,,Ma arvan, et Ühendriikide poliitika peab toetama vabu rahvaid, kes võitlevad sõjaliste diktatuuride rõhumise või välise surve vastu." Selle mõtte teostamiseks palus Truman Kongressilt 400 muiljonit dollarit majanduslikku ja sõjalist abi Kreekale ja Türgile, ning see ka eraldati. Vaoshoidmispoliitika nägi ette ka ulatuslikku majandusabi sõjas purustatud Lääne-Euroopa ülesehitamise toetamiseks. Riigisekretär George Marshall märkis, et midagi tuleb ette võtta, sest ,,patsient sureb, samal ajal kui arstid nõu peavad". Marshall oli olnud USA relvajõududes kõrge ametnik ja hinnatud kui Teises maailmasõjas saavutatud võidu peamisi organisaatoreid. 1947. aasta keskel palus Marshall hädasolevail Euroopa riikidel koostada programm, mis ,,oleks
suur oht kommunisim näol. See tekitas ameeriklaste seas suure antikommunismi laine. (Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.) Peale kahe erineva suurriigi põrkumist Saksamaa tuleviku üle, kus Ida-Saksamaa jäi NL meele valda ja Lääne-Saksamaa USA mõjuvõimu all. Peale selliseid sündmusi hakati poliitikas kutsuma kahe suurriigi vastaseisu Külmaks sõjaks. NL domineerimine Ida-Euroopas ajas lääneriigid ärevusse. Vaoshoidmispoliitika majanduslike meetmete täiendamiseks püüti luua sõjalist liitu. 1949. aastal asutasid Ameerika Ühendriigid NATO- kollektiivse julgeoleku põhimõttel rajaneva liidu. See tagas USAle selle, et kui NL oleks üritanud oma valdusid veelgi laiendada USA liitlaste arvelt oleks ta saanud kohe vastata neile sõjaga. 1950 määras Ameerika ära oma välis- ja kaitsepoliitika, millel põhimõtetele on jäädud kindlaks ka tänapäevani
annaabi.ee 
