allapoole väärtust 1,3. Kõik rahvastikurühmad on languses osalenud enam-vähem võrdse panusega. Teiste piirkondadega võrreldes on langus olnud mõnevõrra intensiivsem Tallinnas. Esialgu on vara hinnata, mil määral on kirjeldatud äkklangus tingitud rahvastiku sündimuskäitumise põhimõttelisest teisenemisest ning mil määral sündimusajastuse muutusest, kuid põhjustest sõltumata on kirjeldatud sündimustrend toonud kaasa olulise muutuse rahvastiku vanuskoostises, mis väljendub eelkõige rahvastiku vananemises ning mis võib tulevikus kaasa tuua mitmeid, eelkõige sotsiaalhoolekandega seotud probleeme. Kirjeldatud situatsiooni ei leevenda kuigivõrd ka 1990. aastate keskpaigas tehtud prognoos, mille kohaselt peaks 1999. aasta jääma sündimuse kiires languses viimaseks. Olulised muutused Eesti kogurahvastiku vanuskoostises leidsid aset juba 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Vanurite osakaal kogurahvastikus kasvas jõudsalt kuni
perioodväärtus tõusis koguni üle 2,2 (sündide arv tuhande elaniku kohta). Antud sündimustase oli ka viimase 80 aasta kõrgeim. Vanurite osakaal kogurahvastikus kasvas jõudsalt kuni 1940. aastateni. Pärast seda on intensiivse sisserände ning keskmise eluea kasvu peatumise tõttu vanurite osakaal rahvastikus püsinud küllalt stabiilsena. Vananemise alusprotsesside üksteist kompenseeriva toime tõttu on vanurite osakaalu suurenemine rahvastiku vanuskoostises olnud tavapärasest väiksem, mistõttu rahvastiku vananemisest tulenevad probleemid on tõusnud Eestis päevakorrale alles 1990. aastatel. Vananemisprotsesside seisukohalt saab Eesti rahvastiku jagada kaheks. Pärast suurimate sünnipõlvkondade vanuriikka jõudmist 1960. aastatel on põlisrahvastik edaspidi veidi noorenenud. Seda protsessi on iseseisvate teguritena toetanud nii keskmise eluea stabiliseerumine suhteliselt madalal tasemel kui ka tuntav sündimuse tõus 1960
annaabi.ee 
