Ja sinagi nüüd loobu üleliigsest leinast, mõtle meist kui oma vanematest - ilma ees sa oled lähim meie troonile. Ei armasta sind vähem õilsamalt ma õrnast isast... Aga sinu plaan taas Wittenbergi minna õppima - see risti vastu käib me soovile. Me palume, me vannutame: jää me silmarõõmuks siia, ainus õis õukonnas, armas vennapoeg ja poeg. KUNINGANNA: Kurt ära ole ema palvetele, jää koju, Hamlet, jäta Wittenberg. HAMLET: Ma püüan olla teile kuulekas. KUNINGAS: Noh, see on alles armas kuulda! Tunne end Taanis nagu omas kodus! Nii, nüüd võime minna, naine. Südame
mille ma teile teen,» ütles de Treville. «Ma kuulan teid, härra.» «Kuidas tunneb ennast teie tallipoisi sugulane härra Bernajoux?» «Väga halvasti, härra. Peale käsivarde saadud mõõga-hoobi, mis pole kuigi ohtlik, on teine hoop läbistanud kopsu, mis on nii kardetav, et arst ei anna peaaegu mingit lootust.» 73 «Kas haavatu on teadvuse juures?» «Täiesti.» «Kas ta kõneleb?» «Raskustega, aga siiski kõneleb.» «Härra, lähme tema juurde. Vannutame teda tõtt rääkima jumala nimel, kes ta võibolla peatselt enda juurde kutsub. Võtan ta kohtunikuks ta enda asjas ja ma usun, mis ta räägib.» Härra de la Tremouille jäi hetkeks mõttesse. Kuna aga oli raske teha arukamat ettepanekut, võttis ta selle vastu. Mõlemad läksid alla tuppa, kus lamas haavatu. Berna-joux, nähes sisse astuvat kahte üllast isandat, kes tulid teda vaatama, püüdis end voodis üles ajada, oli aga liiga nõrk ja
annaabi.ee 
