Naine viis igal hommikul töödejuhatajale oma kätega tehtud ehitus plaanid, mis eelmisel õhtul välja oldi mõeldud Sarah visandatud plaanid olid kohati kaootilised, kuid siiski oli tal selle peale vaistu Winchesteri häärberi eripärad Maja oli kerkinud 7-korruseliseks ning sisaldas: Lugematul arvul treppe, mis kusagile ei viinud Mõttetuid korstnaid, mis lõppesid laes Koridore, mis moodustasid labürinte Uksi, millest võis õhku astuda Klaasist ustega vannitubasid Tagurpidi seisvaid trepiposte Uksi, mille taga avanesid vaid seinad Uksed, mis viivad ei kusagile Trepid, mis kuskile ei vii Müstiline number 13 Enam-vähem kõik aknad koosnesid 13st ruudust Kasvuhoonet kattis 13 kuplit Tubades oli 13 seinapaneeli Põrandad olid sätitud kokku 13st osast Mitmetes tubades oli 13 akent Kõikidel lugematutel treppidel oli 13 astet Arv 13 kummistas Sarah't selles majas pidevalt, kuid ta oli kindel, et see õnnetu
naisusklikel katta oma näo ja keha meeste eest, et neid mitte kiusatusse viia. Sellest sai tava, mis tähistas üleminekut tüdrukupõlvest naisepõlve ja pidi kaitsma naise voorust. Niipea kui tütarlapsel algas menstruatsioon, kaeti ta nägu looriga ja käed kinnastega. Kümblused Haareminaised olid kuulsad oma kumava jume ja sametise naha poolest. Pesemine ja puhastumine oli nende usuline kohustus. Sellepärast pole imeks panna, et Serailis oli nõnda palju kümblemisruume ja vannitubasid. Vesi juhiti arvukate põrandaaluste kanalite kaudu basseinidesse. Naised valasid üksteist lõhnaveega üle ning värvisid juuksed, käed ja jalad hennaga. Erijuhtumitel, nagu näiteks pulmad, maaliti ka nende ihule hennaga lillekujutisi. Kulmude kokkukasvamine, mida muhameedlikes maades kauniks peetakse, ei ole au sees hindude hulgas, aga ka mitte Islandil, Taanis, Saksamaal, Kreekas ja Böömimaal, kus niisugust naist peetakse libahundiks või vampiiriks
rikuks, pandi selle alla kas plekkvann või mõni muu nõu. Must vesi tuli kanda ämbriga õue. Suurte korteritega esinduslikesse puitelamutesse, näiteks Tallinnas Kadriorus või Tartus Toometaguses linnaosas, hakati siiski juba 19. sajandil vannitube planeerima, kuid sellised puumajad moodustasid kõigist toona ehitatutest vaid väikese osa. Tallinna maja tüüpi korterelamut hakati ehitama (1920.1930. aastail) juba nii, et igas korteris oli oma kemps. Vannitubasid ehitati algselt vaid parematesse ja jõukamate omanike elamutesse. Tihti oli nii, et vannituba oli peremehel endal ja teistes, väljaüüritavates korterites oli ainult tualett (mitte enam kuivkäimla, aga juba vesiklosett). Vannituba asetses siis keldris, kõigile majaelanikele ühine. Inimeste pesemiseks kasutati lisaks ühisvannitubadele ka avalikke saunu. Pesemiseks kasutati õue peal (varasemal ajal) või keldris (hilisemal ajal) asuvat pesukööki.
annaabi.ee 
