Hiljem jäi keelatud autorite nimekiri lühemaks, kuni 1960ndate keskpaigani, mil nimekiri kadus ära. Autori nime võis nimetada, aga teosed olid keelatud. Avaldamise keeld kehtis 5 aastat. Vaikima sunniti: Semper, Tulgas, Sang, Metsanurk, Viiding jne. Raamatuid lõhuti ja põletati. Kirjanikud ja kultuuritegelased lahkusid Eestist. Silmapaistvamatest kirjanikest umbes pooled lahkusid, pooled jäid Eestisse, püüdsid edasi tegutseda, kuid mõned neid saadeti vanglilaagrisse: Heiti Talvik, Hugo Raudsepp jne. Vangistati ka nooremaid literaate: Alliksaar ja Jaan Kross. Noort autorit on kerge vangi panna, ilma, et see suur tähelepanu ärataks. Nõukogude võim lootis, et uusi kirjanikke tuleb, kuid neid tuli vähe. Arvuliselt kirjanduslikke tekste ilmub tunduvalt vähem, kui varem. 1940ndatel ja 1950ndatel ilmus paguluses eestikeelseid raamatuid rohkem kui kodumaal. Eriti halba olukorda arvulises mõttes sattus
Haridustee oli kirju: õppis Tartus, näiteks Treffneris, mida ta ei lõpetanud, Narvas ning lõpuks jõudis Tartu ülikooli õigusteadust õppima. 1943. mobiliseeriti 20-aastane noormees Saksa sõjaväkke, kus töötas kirjutajana, kuid kirjutas omale tõendi ning tuli sõjaväeteenistusest ära. 1944. jõudis tagasi Tartusse ning käis isa jälgedes, suundudes tööle raudteele. Hiljem sattus sekeldustesse ametivõimudega ning saadeti vanglilaagrisse. Narva vangilaagris puutus kokku kultuuriinimestega, nagu helilooja Tuudur Vetiku ja kirjanik Elar Kuusega. Tegeleti kirjandusega, õppisid ise ja õpetasid teisi. Alliksaar kirjutas ka oma käekäigust ning kui see avastati, saadeti mees kahtlaste seikade tõttu Venemaale. 1957. aastal anti talle amnestia ning aasta pärast suundus omal käel Tartusse, kus tegeles juhutööde kõrval ka kirjutamise ning tõlkimisega
annaabi.ee 
