teiste riikide kodanike vastu suunatud repressioonid Eesti elanikud. Metsavennad ja hiljem Omakaitse alustasid 1941 juulis ja augustis Eestisse jäänud kommunistide, nõukogude aktivistide ja nende toetajate vangistamist. Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuriteod olid ajendiks süüdlaste või kahtlustatavate vangistamiseks omaalgatuslike relvastatud üksuste poolt. Kinnipidamiskohtadena võeti maakonnakeskustes kasutusele varasemad vanglahooned, väiksemates asulates rajati improviseeritud vanglad. Moodustati ka välikohtud, mis langetasid ka surmaotsuseid, mis koheselt täide viidi. Osaliselt toimus see sakslaste korraldusel (enne nende kohalejõudmist) kui rinde vahetu ümbruse puhastamine. Toimus ka ilma kohtuta hukkamisi. Reeglina anti vangid siiski üle Saksa politseivõimudele. Eesti Vabariigi kodanike ja alaliste elanike vastu toime pandud repressioonide tulemusena hukati või hukkus 7800 inimest.
Ta ees avanes tänav, mis näis nii pime ja tühi olevat, et ta lootis seal lahti saada kõigest pidukärast ja -särast. Ta valis selle tee. Mõne hetke järel põrkas ta jalg millegi vastu. Ta komistas ja kukkus. See oli kimp meiupuuoksi, mida kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud. Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis. «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire
annaabi.ee 
