Ta sai aru, et ümber on paljas müür, all aga vesine põrand ja kubu õlgi. Polnud lampi ega mingit õhuauku. Ta istus maha õlgedele, vahel ka, et asendit muuta, allatuleva trepi viimasele astmele. 1 8 2 Kord oli ta katsunud loetleda neid tumedaid minuteid, mida veetilgad talle kätte mõõtsid, kuid peagi katkes ta haiges peas see kurb töö ja ta vajus uuesti tardumusse. Ühel päeval või ööl (mõlemad olid siin hauas ühte värvi) kuulis ta üleval pea kohal kõvemat kolinat, kui seda vangivaht harilikult tegi talle leiba ja vett tuues. Ta tõstis pea ja nägi üleval urka ukse või luugiprao vahel punakat valgust. Samal ajal ragises raske riiv, roostetanud luugi hinged kriuksusid ja ta nägi laternat, kätt ja kahe mehe jalgu, uks aga oli liiga madal, et nende päid näha. Valgus tungis talle nii valusalt silma, et ta pidi laud sulgema. Kui ta nad jälle avas, oli uks juba kinni, latern oli trepiastmele pandud ja üksainus mees seisis ta ees püsti
kättemaksuplaane, mis asuvad alles kuskil tuleviku ebamäärases kauguses. Jah, selleks et kätte maksta, peab olema vaba. Ja et pääseda vabadusse, tuleb läbi murda seinast," lahti kangutada võred, läbi puurida põrand. Selle kõigega võib toime tulla kannatlik ja tugev mees, mitte aga nõrk naine. Pealegi on selleks vaja aega -- kuid ja aastaid. Temal aga ... temal on kümme või kaksteist päeva, nagu talle kinnitas tema vennalik ning hirmuäratav vangivaht lord Winter. Ent siiski, kui ta oleks mees, katsuks ta seda kõike teha ja võib-olla isegi tagajärjekalt. Kuidas küll taevas võis nõnda eksida, et asetas meheliku hinge nii õrna ja haprasse kehasse! Esimesed vangisolekuhetked olid hirmsad. Mõned viha-krambid, millest mileedi jagu ei saanud, tasusid loodusele naiseliku nõrkuse lõivu. Kuid pikapeale sai ta jagu oma hirmsatest vihapuhangutest, ta keha raputavad närvilised värinad lakkasid ja lõpuks istus
annaabi.ee 
