kehva majandusolukorra tõttu ei tohiks lootusi uue töökoha leidmiseks liiga kõrgele seada. See on ehe näide raskusest, mis võib muutuda ohtlikuks kõigile ning hävitavaks enesele, just nii, nagu muutus kirglik armastus merehädalisest mehele. Vangistatu pidas oma ainsaks hingepäästjaks hiigelneitsi tapmist. Oma armastatu mõrv jäi teda veel kauaks piinama. Hiljem mees soovis, et ta ei oleks seda teinud. Iga muu lahendus tundus meelepärasem, kui vangistav olukord lihtsalt maha suruda ning põgeneda. Kahjuks jõudis ta sellistele mõtetele liiga hilja, alles siis, kui enam midagi muuta ei andnud. Nii on ka elus. Kui nähakse enda ees raskust või probleemi, ei mõelda esmalt tagajärgedele, vaid põgenemisele. Põgenemine on nõrkus millelegi mitte vastu astuda. Samas ei saa inimesi nende nõrkuse eest süüdistada. Ohtlikud ja tapvad olukorrad on üldjuhul ootamatud ning ükskõik, kui hästi end nende jaoks valmistada, panevad nad siiski kartma
sind peaaegu ei tundnudki . . . » Emiilia naeris. «Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.» Emiilia ajas enese sirgeks, nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult, kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik, ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! -- Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud midagi kui neid silmi. «Sa oled tõesti kasvanudv -- suureks ja -- nägusaks,» kohmas ta vastuseks. «Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.» Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis 55
annaabi.ee 
