riigi endine poliitiline juhtkond, kõrgemad sõjaväelased ja politseinikud, majandusmehed, mitmed tippintelligentsi esindaja. Kõik nad mõisteti süüdi nõukogude seaduste alusel tegude eest, mis pandud toime iseseisvas Eestis. Enamik saadeti NSV Liidu vanlatesse, osa hukati kohapeal. 1941. a. laienes arreteerimine veelgi. Vangistati kõikidesse rahvakihtidesse kuuluvaid inimesi, ka töölisi ja isegi nõukogude aktiviste. Keegi ei võinud olla kindel homses päevas. Ametlikult vangistamistest ei räägitud, see suurenda hirmu veelgi. repressiivpoliitika kulmineerus 1941. a. 14. juunil massiküüditamisega kolmes Balti riigis. Eestist deporteeriti üle 10 000 inimese, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. Täisealised mehed (Nneid oli vähemuses) kuulutati arreteerituiks ning paigutati vangilaagreisse, kus enamik neist hukkus; nende perekonnad saadeti aga asumisele. Seejuures ei esitatud kellelegi süüdistust ega langetatud kohtuotsust. Suvesõda
On üsnagi tõenäone, et prof.Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21.juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik zdanovi tahtmist mööda. Mida muud ta siis presidendiga terve tunni arutas (Tambek:347)? Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest EV valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud ja järjepidevuse eest tuleb tänada põhiseadust. Autorid, kes prof.Uluotsast lähtunud Eesti valitsusi kontinuiteedi kandjaina eitavad, kasutavad väära eeldust, nagu jätkaks põhiseadus riigi territooriumil toimimist veel pärast seda, kui riiklus ise on peatunud ja võõra võimuga asendunud
annaabi.ee 
