mööda salakäiku minema. Kahjuks põles Maanus ära, ja Tambet jäi ellu, sest Jaanusel oli Oodoga kokkulepe, et kui Jaanus kaotab, siis jätab Oodo tema isa ellu... Oli aasta 1343, Jüriöö, künkal seisis kübaraga ratsanik, ta hõidis käe tõrvalondi, mille ta põlema pani. Siis süttisid igal pool mõisad põlema, kus elasid kas saksad või taanlased, see oli Jüriöö ülestõus. Päeva pärast oli lahing Lodijärve lossis, Jaanus avastas oma isa surnult all vangikoobast, tappis Oodo ära, kuid jättis Emiilia ja rüütel Kruuno ellu, ning juhtus see ellepärast, et Emmi lausus sellised sõnad:"Ma kahetsen meie noorepõlve-sõprust esimest korda. See on minu peigmees...Ma armastab teda, nagu ma sind põlgan ja vihkan." Tasuja ja tema abilised läksid Tallinnasse appi, kus oli ka sõda. Natukese aja pärast suri TASUJA Tallinna all sõdides oma rahva eest...
» «Ära ütle seda nime!» hüüdis preester, võttes tal tugevasti käsivarrest kinni. «Ära ütle seda nime! Ah meid õnnetuid! Just see nimi on meid hukka saatnud. Ehk õigemini, me kõik oleme hukka saanud saatuse seletamatu mängu läbi! Sa ju kannatad? Sul on külm, pimedus teeb sind pimedaks, vangikoobas piirab sind, aga võib-olla on sul siiski veel südames pisut valgust, kas või kübeke lapselikku armastust selle tühise mehe vastu, kes su südamega mängis! Mina kannan aga vangikoobast eneses. Minu südames on talv, jää, ahastus. Minu hinges on öö. Tead sa ka, mida kõike ma kannatanud olen? Ma võtsin su kohtuprotsessist osa. Ma istusin vaimulike kohtunike lauas. Jah, ühe preestri torba varjus vintskles patune. Kui sind sisse toodi, olin mina seal, ka ülekuu- 318 lamise ajal olin ma kohal. Oo hundikoobas! See oli minu kuritegu, minu võllas, mida aegapidi nägin sinu pea kohale kerkivat. Iga tunnistaja ülekuulamise ajal, jga süütõenduse,
annaabi.ee 
