eripära saame me aidata lapsel näiteks kohaneda uues keskkonnas, toime tulla erinevates situatsioonides ja toetada lapse isikupärast arengut. Kindlasti loeb lapse kasvatamine ka lapse elus suurt rolli. Sellega saame last suunata õigemas või paremas suunas, sest iga vanem tahab et ta lapsel(lastel) läheks hästi ja et ta saaks enda eluga hästi hakkama. Paha või halba last ei ole olemas, lapse käitumishäired võivad olla tingitud nii sellest, et lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus ning füüsiliselt saab selle eest karistada laps. Tihti on nn karistaja kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Teine variant on see, et lapsel on diagnoositud meditsiinilised käitumishäired. Sellised lapsed vajavad erikooli või tavakoolis eriteenuseid, näiteks väikeklassis õppimist. Mina olen eluaeg olnud väga tagasihoidlik, alati vanematega kokkuhoidev ja väga paindlik, enamasti kõigega nõus ja kõigega kaasa minemas. Minu noorem vend on seevastu,
seda, annab isiksusele tuge. Kui mingeid piiranguid ei seata, siis puudub eeskujuskeem, mille najal iseseisvumine võiks teostuda. Mõnikord äratavad piirangud lapses paratamatult viha. Siis on tähtis, et vanemad oskaksid endast lugu pidada ja lapsega rääkida, hoolimata vastuolude ohust. Mõnikord on liiga vara iseseisvunud laste vanemad mõelnud üksnes head, kuid nad ei ole osanud täita oma ülesandeid vanemlikult, vaid on võtnud endale sõbra rolli. Toe ja turvalisuse asemel pakuvad nad pelgalt mõistmist. Selline mõistmine ei ole siiski ehtne, see pole tõeline huvi lapse vastu, vaid hirm vastuolude ja lapse viha pärast. Mõistmine võib olla üks hoolimatuse ilminguid, aga selle taga võib olla ka vanemate lootusetu üritus olla ikka veel noor. Eespool on räägitud lapse samastumisest oma vanematega
annaabi.ee 
