Viimaks tuleb märkida ka seda, et GMO genoomid erinevad oma tavaeellastest tegelikult väga vähe. Nimelt on igas rakutuumaga organismis umbes 10 000 - 50 000 geeni. Geenide vahele jäävad lisaks nn mittekodeerivad regioonid, mis osas liikides moodustavad 99% kogu organismi genoomist. Kui nüüd viia kirjeldatud organismi veel üks geen, erineb selle GMO genoom eellase omast 0,00002%. Vaatamata sellele, et organismi geenide kogum on peaaegu samasugune kui vanemliinis, võib uue organismi talitlemine olla paljuski erinev. Geneetiliselt muundatud bakterite kõrval kasutatakse hetkel majandustegevuses eelkõige geneetiliselt muundatud taimi. Sellist GM kultuurtaime võib luua mitmel erineval meetodil. Esiteks kasutatakse n-ö looduslikku teed. Nimelt suudab mullas elav agrobakter ühe osa oma DNAst täiesti normaalse loodusliku protsessi käigus viia taimerakku ja sisestada seal taimegenoomi. Asendades nüüd agrobakteris looduses paiknevad geenid meie poolt
seemnekartulite eellasi. GMO genoomid erinevad oma tavaeellastest tegelikult väga vähe. Nimelt on igas rakutuumaga organismis umbes 10 000 - 50 000 geeni. Geenide vahele jäävad lisaks nn mittekodeerivad regioonid, mis osas liikides moodustavad 99% kogu organismi genoomist. Kui nüüd viia kirjeldatud organismi veel üks geen, erineb selle GMO genoom eellase omast 0,00002%. Vaatamata sellele, et organismi geenide kogum on peaaegu samasugune kui vanemliinis, siis võib uue organismi talitlemine olla paljuski erinev. Kuigi GMO-de kasutamise ajalugu pole väga pikk, on maailmas juba mitmeid GMO-sid kasutusele lubatud võtta. Esimestena tulid turule GM-vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes herbitsiidikindel e. Umbrohumürgikindel tubakas aastal 1994 ning 1996-1997 aastal riburada mitmed rapsi-, soja-, maisiliinid ja mitmed geneetiliselt muundatud lillesordid. ISAAA
annaabi.ee 
