9. klass Lastega või lasteta? Rahvastiku suuruse küsimus maailmas leiab arutlemist iga päev. Selles küsimuses on eri rahvused eri meelt, kuna osad riigid on üle rahvastatud ja teistes muretsevad oma rahva jätkusuutlikkuse pärast. Eestis on viimasel ajal palju juttu, kuidas rahvastiku juurde kasvu tõsta, kuna meil on iive negatiivne. Valitsus on proovinud järjest rohkem tagada sotsiaalseid garantiisid, tõstes laste toetusi, makstakse vanemapalka. Need meetmed kindlasti aitavad kaasa iibe tõstmisele pikas perspektiivis, aga lapse saamise otsuse juures on veel palju määravaid tegureid. Tänapäeval on laste saamine lükatud hilisemaks, pere loomisele hakatakse mõtlema alles siis, kui on ennast rahaliselt kindlustatud, olemas on kindel töö- ja elukoht. Sellisel väiksel riigil nagu Eesti, kus rahvastik vananeb järjest kiiremini ja iive on negatiivne, peaks noored mõtlema ka oma keele ja rahvuse säilitamise peale.
samal ajal. Vanemahüvitist ehk rahvakeeli emapalka hakati Eestis maksma alates 2004. aasta 1. jaanuarist. Fakt on see, et kõige järsem sündimuse suurenemine okupatsioonijärgses Eestis leidis aset just aastal 2004, kui hakkas kehtima vanemapalk. Siis sündis 931 last rohkem kui aasta varem. Sealt edasi on sündimus erinevalt 1990. aastate pikast vähenemisest ja sellele järgnenud mitmeaastasest paigaltammumisest hakanud jõudsalt suurenema. Kui aastal 2003, enne vanemapalka, sündis 12 931 last, siis tänavu sünnib tõenäoliselt juba tublisti üle 16 000 lapse. Statistika näitab, et alates 2004. aastast on sünnitajate seas võrdlemisi järsult suurenenud kõrgemapalgaliste ja kõrgharidusega naiste osakaal. Kui näiteks aastal 2002 oli esimese lapse sünnitanud 2534-aastaste naiste sissetulek 1,3 korda kõrgem samas vanuses mittesünnitanud naiste sissetulekust, siis kolm aastat hiljem oli see erinevus kasvanud juba 1,7-kordseks.
Ajakirjandusest on läbi jooksnud mitmed artiklid puuetega inimeste naeruväärsest abirahast ja riigikontroll tuvastas, et ligi viiendikule eesti lastest ei jagu lastekaitsetöötajaid. Aga lapsed on meie tulevik. Meie riigi üks suuremaid probleeme ongi tegelikult demograafiline jätkusuutlikkus. Rahvastik vananeb ja väheneb. Väike sündimus paljud noored inimesed ei taha/suuda mretseda lapsi olukorras, kus nad ei saa tagada järeltulijatele normaalset elu-olu. Vanemapalka makstakse poolteist aastat, lasteaiajärjekorrad on kaks aastat ja ütleme ausalt, et töötavat üksikema, kellel kodus pooleteiseaastane põngerjas, ei taha eriti ükski asutus tööle võtta. Positiivne on muidugi see, et praegu ehitatakse uusi lasteaedu päris usinasti juurde. Ja mina maksaks emapalka vähemalt kolm aastat, aga kõigile võrdselt. Ehk annaks riigikogulaste esindustasusid veidi vähendada? Me sureme rahvusena muidu välja. (Ehkki iibe näitajad on
annaabi.ee 
