Ta rääkis suurepäraselt erinevaid keeli. Kõigele lisaks oli ta suure lugemusega. Ta ei lugenud mitte ainult haritud härrasmehele sobivat kirjandust ja jumalasõna või vagajutte, vaid ka raskepäraseid traktaate ja keskaegsete skolastikute koguteoseid. Henry oli üliõnnelik, kui sai ilmutada oma õpetatust suutes kaasa rääkida keerulistel filosoofilistel või teoloogilistel väitlustel, ja seda eriti vaba diskussiooni käigus.Ta oli tihti ka vandekohtunikuks teiste dispuutides. Kuninga tarkuse kõrval oli talle võrdväärne ka tema abikaasa, kes oli samuti märkimisväärselt andekas ja tark. Kuningana tuli tal väga palju tegeleda teiste inimestega. Paljugi sõltus üldsuse arvamusest. Vahepeal arvasid inimesed, et Henry võim hakkas vähenema ja suur osa võimust hakkas kogunema kardinal Wolsey kätte. Need inimesed aga eksisid. Tegelikult oli tegemist kavala trikiga. Jätkuv sõjategevus
tolleaegne, rääksi Tolstoile loo oma kohtupraktikast. Sisu on niisugune väga fanaalne, haritud ja rikkast suguvõsast pärit noormees sõidab külla oma sugulasele, näeb seal ilusat toatüdrukut ja võrgutab selle. Sõidab minema, nii kui ikka. Tüdruk jääb rasedaks, satub loomulikult selles peres tagakiusamise alla ja visatakse tänavale, kuskile mujale tal minna pole, kui avalikku majja. Süüdistatakse teda seal ühe kliendi paljaksvarastamises. Venemaal oli tol ajal vandekohus. Ühes vandekohtunikuks päriselus on toosama noormees, aastaid on mööda läinud. Ja täpselt nii nagu romaanis, ei tunne alguses seda tüdrukut ära, aga kui ta siis ära tunneb, on väga vapustatud oma teost ja tüdruku saatusest. Otsustab tüdrukuga abielluda. Päriselus mõistetakse õigeks. Advokaat, kes oli väga sõnaosav ja hea, tal polnud oma tööülesannete tõttu võimalik seda kummalist lugu ise kirjutada ja kinkis süzee Tolstoile. Plaanis kirjutada jutustus, tuleb välja romaan
annaabi.ee 
