primaati, keelab kasutada mõistet oikumeeniline (sest ta ei saa kõneleda kogu kiriku eest, Rooma ju primaat). Humbertus lahkub ning kinnitab 16. juulil 1054. a Konstantinoopoli Hagia Sophia altaril dokumendi, milles sarjab Miikaeli ning kuulutab välja anathema. Miikaeli süüdistatakse ka simoonia soosimises ning nõuab ladinlaste uuestiristimist. Viimaks öeldakse, et ka usutunnistuses eksib idakirik. Osa süüdistustest muidugi alusetud. Patriarh kutsus kokku sinodi ning andis vandebulla. Ka lääneinimesed pandi vastu kirikuvande alla. See ei tähenda kohest osaduse katkemist kirikute vahel. Otsesõnu hukkamõist puudub. Kui rangelt vaadata, siis esimesel bullal, millega Humbertus tüli lõkkele lõi, ei ole üldse seaduslikku tagatist, sest Leo IX oli selleks ajaks juba surnud ja kanoonilise õiguse kohaselt olid legaadi volitused peatatud. Kolme ülejäänud patriarhaati ei mainitud üldse. Etteheited asetusid sellise pikemaajalise lahkukasvamise konteksti. Ristisõjad
juurde. Lutheri ideede kiire levik sai võimalikuks üksnes tänu trükikunsti leiutamisele samal ajal, vaid käsikirju levitades ei oleks ta sellist tuntust saavutanud. Luther läks tülli katoliku kirikuga, kuna õõnestas oma seisukohtadega kiriku majanduslikku jalgealust. Luther ähvardas röövida ka sakramentide pakkumisest saadavad tulud, sest Lutheri arvates ei mõistnud inimest õigeks mitte sakrament, vaid usk. 1520. aastal ähvardas paavst Leo X anda välja vandebulla Lutheri vastu, talle anti aasta aega meele parandamiseks. 1521. aastal pandi ta katoliku kiriku poolt vande alla. 1521 Wormsi Riigipäeval kuulutati ta lindpriiks, Luther põgenes Friedrich Targa juurde, kus ta sai kirjatööga edasi tegelda. Luther tõlgib saksa keelt piibli järjestikuseid raamatuid, mis rahva seas väga populaarseks saavad. 1525. aastal puhkeb talupoegade mäss. Seepeale Luther kainestub ning mõistab, et ühiskondlikud muutused võtavad kaua aega. 1530
annaabi.ee 
