ja seda me ka teeme, olgugi et on rasked ajad. Järgmiseks inimesi ühendavaks sillaks on kindlasti olümpiamängud või teised meistrivõistlused. Olen kindel, et Eestimaal ei ole kodu, kus ei tunta huvi sellest, kuidas läheb meie riigi sportlastel. Usun, et ikka hoitakse pöialt ja elatakse kaasa. Praegu on väga suureks sündmuseks muidugi olümiamängud, kus on võistlustules mitmed medalilootused. 24.02.2010 seisuga on Eesti Vancoveri Olümpiamängudelt juba saanud ühe hõbemedali, selle eest võime tänada meie naissuusatjat Kristina smiguni. Eestlased võisid tunda uhkust, pididki tundma, sest see oli suur sündmus, meie väikese riigi kohta. Usun, et rõõmu olid kõik eestimaa kodud täis ja jututeemat jätkus. Meil on ka peale suusatajate teisi häid sportlasi. Gerd Kanteri võib tuua heaks näiteks. Ta on eestile toonud mitmeidki medaleid ja maailma meistritiitli kettaheites.
vaheajapunkti. Põhjenduseks tõi ta kehva enesetunde ja suusad, mis ei libisenud piisavalt hästi. Suusavahetusega sõidu võitis Norra suusataja Marit Björgen. 30 km klassikasõidus sai Kristina 28. koha, vahetades kolm korda suuski, mis röövis hulganisti aega, kuid libisemisele kaasa ei aidanud. Võitjaks osutus poolatar Justyna Kowalczyk. Hiljem Kristina kahetses suusavahetust, kuid tulemusi see ju ei muuda. Au Vancoveri olümpiamängude lõputseremoonial Eesti lippu kanda sai ainsana neil mängudel Eestile medali toonud Kristina. Tema tagasitulek tippsporti oli õige otsus. Vastuvõtul Tallinnas, Raekoja platsil tervitasid Kristinat suur rahvahulk, president ja poliitikud. Esinesid Tanel Padar & The Sun ning Noorkuu koos Uku Suvistega. Õhtut juhtis Mart Mardisalu. Kristinale kingiti hõbemedali võidu puhul riigi poolt 1,1 miljonit krooni ja Tallinna linna poolt krunt
annaabi.ee 
