kirjanikuks, 1920-ndate keskel kujunes Luts "Postimehe" heaks püsiautoriks, Lutsule märkimisväärseks sissetulekuallikaks. Sama ajal töötas ka raamatukogus ja hiljem avas Tartus oma raamatupoe. "Kevade" (trükis I-II 1912-13) - kirjutamist alustas 1907. aastal. rututa, inimlikes dimensioonides püsiv, aga mitte loid ega lohisev jutustamisviis. Ka kõige pingelistemal süzeekäänakutel annab autor aega kujutluspiltidesse sissse elada. Kriitiliselt hakkab silma vanaromantilisi lauseid ja lõike, kirjanik paistab olevat veel otsapidi XIX sajandi kauniskirjanduse tundepaisutuste juures. "Kevade" aegumatuse põhjuseks on arhetüüpsete hingeseisundite kaasakiskuvad kirjeldused. "Kevade" ja nagu Luts isegi näivad seisva ühe jalaga XIX ja teise jalaga XX sajandis, teoses ebamäärane kahevaheloleks, "Kevades" toimub kahe sajandi viljakas kokkupõrge. Idee - hakkas lihtsalt paberile panema kihelkonnakooli kirevat seltskonda, eelkõige võrsunud koolimälestustest
on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga 70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad üle asukohamaa keelele. Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti luules kuskilt 40ndate 50ndate vahendusel hakkame tajuma muutust. Iseloomulik on muutumisele see, et mitte ainult liikumine modernistlikus suunad, vaid veel mingit kirjandushierarhilised nihked, mis luules võiksid tähendada lorilaulustiili legaliseerimist luules. Kalju Lepik (1920-1999) Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse
annaabi.ee 
