sinnapaika. Kui ta oleks edasi jahtinud, poleks meil enam metsades hunte ja karusid. Tööst ja vihast väsinud, otsis Kalevipoeg endale kohta, kus puhata, laotas hobusenaha maha ja uinus. Hommikul tõi sõjakuller kuningale sõnumi, et Viru randa olevat paadid sõudnud. Kalevipoeg käskis kulleril sõnumi viia, et Viru mehed sõtta läheksid ega kardaks raskusi. Kui Kalevipoeg uuesti magama heitis, ilmus kuskilt pilvedest võõras vanarauk. Kalevipoeg teda ei teadnud, kuid lahke võõras tundis küll Kalevipoega. See oli kangelase vanaisa. Ta kuulutas, et Kalevipoja pahateod ei jää karistamata ning kadus siis äkki. Kalevipoeg uinus, kuid ärgates ei mäletanud ta rauga jutust midagi. Kuningas käskis sõnumitoojal virulastele tema käsk edasi anda. Tee peal kohtas käskjalg varest, kotkast, kaarnapoega, hunti, karu, nälga ja katku, kes kõik olid juba sõda külastanud. Kohale
PORKUNI PREILIST Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda. Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütlite seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti lossist ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud, kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei
materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Hanseni ,,kriipseldused Läänemaalt" - 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus - esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi-Laidi kodakondsena nende Kaaside ja Laiade vahel. ,,Kahe paari ja üheainsa" taga ei tarvitse otsida mingit kirjanduslikku eeskuju. Need fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt vaadeldud ja kuulatatud vaese rahvaelu kopeerimist. Aga ,,Kahe paari ja üheainsa" sündimise tõukeks on siiski olnud meie noore kehvikkirjaniku ligidane kokkupuude idealistlikku realismi tagasitõrjuva mõtteliikumisega
annaabi.ee 
