muutused on üsna tuntud. Osa neist on ehituslikud ja kergesti ilmnevad, osa aga tuleb esile vaid funktsionaalsete muutustena kriisiolukordades. Ehituslikke vananemismuutusi ei tule pidada haiguseks ja neid ei ole otstarbekas püüda ravida. Liikumise aeglustumine, füüsilise võimekus vähenemise tugeval pingutusel, kummargil kehahoiak, liigutuste aeglustumine, lisanduvad kangus ja värin häirivad vanurit ja tekitavad temast mulje nagu oleks ta joobes. Neid tuleb pidada kesknärvisüsteemi vananemismuutusteks, mida ei tarvitse ravida. Ka aistingud nõrgenevad, millega vanainimese elu mitmeti raskeneb. Anglosaksi kirjanduses on vanurite peamisi raviküsimusi kirjeldatud nelja ´´ i´´ abil: immobiilsus, instabiilsus, inkontinentsus ja intellektuaalsed häired. Vanuri heatasemelise ravi põhialuseks on võimalikult täpne ettekujutus patsiendist ning tema elutingimustest. Haige vanuri ja vanuri haiguse tundmine on võrdse tähtsusega. Viimane tähendab ka seda, et raviarst
5. Pöördumatud Vananemisega kaasnevatel füsioloogilistel muutustel on rida ühisjooni mida võib iseloomustada terminitega: - universaalsus - landogeensed põhjused - kroonilisus ja pöördumatus - maksimaalne teovõime nõrgenemine Teadmisi vananemise füsioloogia ja patofüsioloogiliste muutuste kohta on vähe, sest antud probleemi on raske teaduslikult uurida. Tänapäevased teadmised põhinevad eriealiste isikute suurte gruppide võrdleval uurimisel. Vananemismuutusteks loetakse neid nihkeid, mis on sedastatavad üldiselt heas seisundis olevatel vanuritel. Siin on aga mitmeid vea võimalusi. Ei ole nimelt kindel, et eriealised terved võiksid esindada vastavat vananevat inimrühma näit. raskendavad tulemuste tõlgitsemist subkliinilised haigused nagu vanurite isheemia tõbi. Abi oleks vaid pikaajalistest tervete inimeste uuring programmidest mida on aga raske teostada.
annaabi.ee 
