jõululaule. Sellel jõulukontserdil sai esmakordselt kuulata nelja noore oreliõpilase esinemist. Kontserdil esines kooli sümfoniettorkester, kus mängisid koos õpilased, õpetajad ja vilistlased. Ühes ettekandele tulnud teoses J. Haydni Serenaadis oli viiulisolist Liis Hallikäär õpetaja Ave Oppi viiuliklassist. Sümfoniettorkestrit juhatas õpetaja Matis Männa. Tema ja õpetaja Karlis Saare juhatusel mängis ka puhkpilliorkester. Kavast võis leida veel vanamuusikaansambli Rondo esinemise õpetaja Tiiu Maripuu juhendamisel. Kitarriorkestrit juhendas õpetaja Toomas Tang ja klaveriansamblit õpetaja Maaja Jalakas. Lauljana astus lavale Aale Lember õpetaja Kairit Sepa lauluklassist. Muusikapalade vahel loeta ka mingeid luuletusi. Minu jaoks kontserdi üheks huvi pakkuvamaks osaks olid orelipalad. Ise igapäevaselt sellise muusika austaja ei ole ja kui aus olla siis vist polegi varem orelit niimoodi lives kuulanud.
Kui helilooja varasemad, 1960. aastatel kirjutatud teosed lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast ning kollaaztehnikast, siis juba 3.sümfooniast (1971) alates loobus ta atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia poole. Seda suunda süvendas helilooja seejärel kammermuusikas, kujundades kolmkõlast lähtuva minimalistliku kompositsioonimeetodi - nn tinttinnbuli ehk kellukeste stiili. Pöördumine vanamuusikaansambli poole polnud muidugi juhuslik, sest oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad teosed tõepoolest renessansslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. Eesti muusikas oli see pöördeliseks momendiks selles mõttes, et avangardismijärgse, küllalt keerulise ja dissonantsidest küllastunud helikeelekõrvale tekkis uus, heakõlaline ning muusikaliste väljendusvahendite vaimsusega muusikaline mõtlemine.
Krevera Rita Ilvese juhatamisel. Oli võimalus osa võtta madalmaade kuulsa plokkflöödivirtuoosi Jacob van Eycki variatsioonide võistumängimisest. Õhtupoolikul oli võimalus kuulata ja vaadata erinevaid vanamuusikakontserte Kuressaare linnuses. Lõpuüritus toimus Muhus, Koguva küla Vanatoa talus, mille perenaine oli lahkelt nõus võõrustama nii külalisi kui ka esinejaid. Pildil on Jacob van Eyck. Tartu elleri nimelise muusikakooli vanamuusikaansambli asutaja ja juht on Anneli Kuusk. Ansambel asutatti 1999. Aastal ja kannab nime Ellerino. Ansambel on esinenud Kuressaare (1998-st), Viljandi (2000-st), Nizni-Novgorodi (2000) ja Rakvere (2010) Vanamuusikafestivalidel. Ansamblis mängivad plokkflööti - Sander Tamm, Merilin Teppo, Karl-Madis Pennar, Kelly Saame, Riinu Liis Lajal ja Mette Mari Kaljas. Löökpillidel on Karl Helmeste ja juhendaja on Anneli Kuusk. Muusika kuulamine: Tegu on Rakvere laste ja noorte vanamuusikafestivaliga
Arvo Pärt 2. Helilooja kirjutas 1960. aastatel teoseid, mis lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast (,,Perpetuum mobile", esimesed 2 sümfooniat) ning kollaaztehnikast (,,Collage teemal A-B-C-H"), siis juba 3.sümfooniast alates loobus Pärt atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia juurde. 3. Tintinnabuli stiil on kolmkõlast lähtuv minimalistlik kompositsioonimeetod. 4. Pöördumine vanamuusikaansambli Hortus Musicuse poole polnud 1970. aastatel juhuslik. Nimelt, oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad Pärdi tolle aja teosed ilusasti renessanslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. 5. A. Pärt lahkus Eestist, sest tema loomingus on väga oluline osa religioossel maailmavaatel ning see sai ka üheks põhjuseks, miks helilooja 1980. aastal Eestist emigreerus ning asus elama Berliini.
enam mineviku heliloojaid tsiteerida, vaid soovis omal jõul väljendada seda sisemist tasakaalu, mis oli olemas vanemas muusikas. Uskudes, et saladus peitub ühehäälsuses, hakkas ta uurima keskaja muusikat. Siin leidis ta tuge väikesest huvilisteringist, kes käis koos helilooja ja muusikaloo õppejõu Heimar Ilvese kodus. Sellesse ringi kuulus näiteks 4 ka Andres Mustonen, kes asutas peatselt vanamuusikaansambli "Hortus Musicus" - esimese omalaadse Nõukogude Liidus. Vanamuusika oli Nõukogude Liidus tollal aga peaaegu tundmatu ning Eestis polnud kuigi palju ka selle valdkonna noodimaterjali - seda saadi tuttavate käest Moskvast, palju kirjutati ise käsitsi ümber. Pärdi kolmas sümfoonia (1971), pühendatud Neeme Järvile, oli omamoodi üleminekuteos. Sümfoonia muusikalises materjalis on palju sellist, mis meenutab 14.-15.
annaabi.ee 
