normaalselt kulgeda, kasvõi hetkeks? Selleks Kivirähk võimalust ei jäta. Ja siis hakkab vanatädi oma rusuva jutuga pihta, ning seda voogu juba ei peata, see seisab teistest tegelastest ja ülejäänud loost vaat et eraldi, see tähendab, et puutepunktid on küll olemas, aga üldiselt elab ja liigub vanatädi nii loos kui ka metatasandil täiesti omaette. Mõned näited: „Mis mina ikka elan, minul on aeg ära surra“; „Kellele minusugust vanamutti vaja on? Mitte kellelegi.“ (Mille puhul Margit üritab teda takistada, hääles „halvasti varjatud tüdimus“ - ma usun, et kui seni Margiti tegelaskuju veel lugejale lõplikult pinda ei käinud ja nõme ei tundunud, siis siinkohal küll...) Ja vanatädi laob järjest ette suvalisi omavahel mõningases seoses veidrusi, õnnetusi ja muid hädasid – küll karjub keegi koleda häälega koridoris („mitu tundi kisas“, „ei tea, kas seal tapeti kedagi või“),
Igal tegelasel hääl, saatus jne. D. esik romaan on ,,vaesed inimesed"1846. Teos võeti vastu hästi. Ta kirjeldab teoses tervet kvartalit mitte üksikisikut. Teosed kubisevad ohvrimeelsusest. ,,Kuritöö ja karistus" 1866 tõlkis: A.H. Tammsaare Peategelane R. Raskolnikov väga vaene, aga uhke. Kaks nädalat sõõmata. Tal on ema ja õde kelle käest laenab vahel raha, eriti ei taha sest on liiga uhke. Ta viib kõik, mis tal viia on pandimajja. Seda peab vanamutt. Ta tahab vanamutti maha tappa. Kuna sellel palju pappi. Teine pool raamastust on karistus. Sonja ja R. Kohtuvad ja Sonja armub R. Lõpp on see, et mõrvar avastatakse. R. Läheb sunni tööle. Pilet nr 9 ,,Idioodi" analüüs ,,Idioot" 1868 Peategelane vürst Lev Mõskin. Hüüd nimi ,,Vürst kristus," ,,Idioot." Peategelases on palju biograafiat. Haigus. Raamat algab siis kui Mõskin tuleb Sveitsist. Ta oli seal ravil
annaabi.ee 
