vaadetega kui mehed. Kolmandaks, meeste ja naiste rolliarusaamad lahknevad eelkõige nendes küsimustes, mis puudutavad kummagi soo traditsioonilisi võimupositsioone. Neljandaks, mida haritumate ja nooremate meestenaistega on tegemist, seda modernsemad on üldjuhul ka nende hoiakud. See lisab lootust, et tulevikus, koos põlvkondade vaheldumisega mureneb ka iganenud soostereotüüpide kandepind. Viiendaks, mitteeestlased, sh eriti mehed on arusaamades tunduvalt vanamoodsamad ning enam traditsiooniliste soostereotüüpide kütkes kui eestlased. Selgitades Eesti inimeste väärtuspildi maskuliinsustfeminiinsust, selgus, et vastu ootusi on Eestis nii naiste kui meeste väärtusmustris selges ülekaalus postmodernistlikule ühiskonnale omased feminiinsed ehk "pehmed väärtused". Sealjuures ei erine oluliselt ka erinevate põlvkondade meestenaiste väärtushinnangud, küll aga kohalike rahvuskogukondade omad.
Repertuaari kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga ,,Kindrali poeg" (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka maailmaklassikat ja moodsaid autoreid (Sciller, Molere, Wilde, Shaw). Kuid koha repertuaarides (Estonias, Vanemuises) säilitasid ka vanamoodsamad jandid Eesti teatrisse tõi muutuse 1929. aastal lavale jõudnud Raudsepa ,,Mikumärdi", mis tõstis taas ausisse kodumaise näitekirjanduse ja külaelu kujutamise laval. Samuti hakati lavastama eesti kirjandusklassika dramatiseeringuid (Luts, Tammsaare), mida saatsi samuti suur menu publiku hulgas. ,,Vaikival ajastul" nõuti ka teatritelt rohkem postitiivse elu kujutamist, mis tõi kaasa eepilised ajalooteemalised vabaõhunäidendid (Adson, Visnapuu)
annaabi.ee 
