Vanamees tundis loodust väga hästi (oskas pilvede järgi ennustada tormi tulekut) ning oli austas ja hindas loodust. ,,Kala on samuti inimese sõber. // Ükski inimene ei ole väärt seda üllast, suursugust ja väärikat kala sööma." 3. Kas selles teoses oli midagi, mis sind vihastas? (Kui jah, siis mis?) Miks? Vastus: Mind natukene vihastas teose lõpp, kus vanamehe püütud kalast jäi järele ainult saba, pea ja selgroog. Vanamehesse ei uskunud enam keegi, et ta oleks võimeline kala püüdma, kuid vanamees seilas oma venega kaugemale merele ja haakis end suure kala külge ning püüdis teda mitu päeva. Ta kannatas valudes ja nägi kurja vaeva, et ta kinni püüda. Kuid siis otsustas saatus, et teised haid söövad tema püütud kala ära. Kuigi vanamees oli pärast seiklusest räsitud, oli kogu loo juures rõõmustav see, et kaluriküla inimestele sai tõestatud, et vanamees on ikka veel tasemel kalapüüdja
mainis Rastignacile, et kui tema tütred õnnelikud on, on tema samuti. Goriot sai alles surres aru, et tema tütarde armastus tema vastu polegi tõeline ning nad ka ei ilmunud isa matustele. Kõik muu osutus neile tähtsamaks, kui oma isa matused. Enne kui Eugene de Rastignac teada sai, mida härra Goriot on elus pidanud kannatama, narris ta teda täpselt samamoodi nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes härra Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vanamehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. "Isa Goriot on ülev!" oli Eugene temast parimal arvamusel. Lubas ka tema eest seista ning mainis, et kes solvab härra Goriot'd, solvab ka teda. Eugene hoolis härra Goriot'st väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. 2) Eugene de Rastignac, üliõpilane proua Vauquer'i pansionis, on Honore de Balzaci romaani kõige
annaabi.ee 
