mängis näitleja kogu elu üht osa; ta õppis selle maski eripära peensusteni tundma ja arendas oma näitlejatehnikat pidevalt. Oskused anti edasi õpetajalt õpilasele jäljendamise teel. Igal maskil oli oma kindel kostüüm, väljakujunenud näitlejavõtted ja kõnelaad. Noored armastajad olid küll süzeelises mõttes peategelased, aga laval jäid tavaliselt tahaplaanile. Tähtsam oli tegelaste kamp, kes toimetas nende heaks ja nende ümber. · Koomilistest vanameestest on kindlasti kuulsaim rikas ja ihne Veneetsia kaupmees Pantalone, kellele sekundeerisid targutav, kuid rumal doktor (dottore) ja hispaanlasest argpükslik, kuid oma vägevuse, vapruse ja jõuga hooplev kapten (capitano). Need tegelased kandsid ka traditsiooniliselt näomaski. · Kõige kuulsamad ja armastatumad tegelased olid teenrid ehk zannid (tuletis nimest Giovanni, bergamo dialektis). Nende kanda jäi etenduse intriig. Tavaliselt moodustasid ka teenrid
Selle suurepäraseks näiteks 1666. aastal valminud ,,Misantroop". Palju haakeid Tartuffe'iga, samas nagu Tartuffe ümber pööratud. Kui Tartuffe korralikus ühiskonnas üheks silmakirjalikuks, siis Misantroobis üks teavaline mees ja teised kõik silmakirjalikud. Tartuffe aus ja omakasupüüdmatu, ütleb tõtt näkku, silmakirjalikkus ja laveerimine võõrad asjad, seepärast palju vaenlaseid seal näidendis. Aluseks võtnud tegelaspaari, mille töötas välja ,,Meestekoolis", siin nad vanameestest muutunud noorteks. Ka siin jääb kaotajaks Altsest, kes siin on noor-aadlik, tal on põhimõtteline hoiak, ta on aus, aga teda püütakse teha naeruväärseks veidrikuks. Finaalis sunnitud Pariisist lahkuma. Ainsa ausa mehena sunnitud põgenema. Alzest ei saanud olla positiivne tegelane, teda tõlgendati negatiivsena. Kõik mõtted paneb ta kirja allteksti. Moliere oli Alzest, see ei olnud aga algselt tema roll, selles rollis väga vähe koomikat. Moliere ise muutub ka misantroopiliseks
annaabi.ee 
