Paraku on lihtsalt juhtunud nii, et mõni meil käibiv eestluse versioon seda on, ja oleks väga kurb, kui kogu rahvuslust hakatakski just nende versioonidega samastama. Et eestlus edaspidigi millegi järgimisväärsena paistaks, tuleb see aga lahus hoida muulaste vaenajaist, elitistidest, sõnavabaduse piirajaist, agraarromantikuist ja sõjaväelisest jõhkrusest. Samuti oleks kurb, kui eestlus hakkaks seostuma pideva vingumise või vihaselt sajatavate ja intrigeerivate vanameestega. Ma usun, et ükski neist nähtustest ei aita rahvuse püsimisele kaasa. Kui aga siiski selgub, et just need nähtused ongi eestluse püsimise vajalikuks tingimuseks, siis sellisest eestlusest tahaks küll kaugele hoida.
lühike. Kapten: esineb juba rooma komöödiates. Hispaanlase paroodia, algselt oli aga itaallane. Hooplemine ja kiitlemine omane. Kiidab oma ilu, rikkust ja tarkust, tegelikult on lollpea ja argpüks. Põhiülesanne olla see, kes tegelikult ei ole. Lõputu sõnamulin, publikut lõbustas bravuursete liigutustega. Tema enda kangelasteod tema põhiteemaks. Üsna hale figuur. Ebaedu, teda petetakse ja ta naerdakse välja vanameestega ühes reas. Blebei, kes tahab olla ühes reas aristokraadiga. Nimed võisid olla nt Spaventrum, Scaramuccio, Matamorus (mauride tapja). Francesco Andreini oli üks kuulsamaid kapteneid. Mõni groteskne detail pidi rõhutama tema sõjaväelisust, maski tavaliselt ei kadnud, kuid vahel võis see olla. Noored armunud: eruditast laenati, ilma nendeta ei saanud olla täisväärtuslikku süzeed. Armunute rolli peeti tõsiseks. Need rollid ei nõudnud nii suurt teatraalsust kui teised
annaabi.ee 
