Mitte mingil juhul ei andnud Santiago alla, vaid tegi olemasolevatest asjadest uue terariista. Elus eneses on vastupidi, inimesed, mitte tingimata kõik, annavad alla, nad ei oska kasutada olemasolevaid asju, loobuvad kergesti. Lugedes seda raamatut, hakkasin ka mina mõtlema, et kunagi ei tohi kaotada lootust, alati on olemas mingi valik, kuidas hakkama saada. Meil kõigil tuleb elus ette ootamatuid olukordi, kus oleme lootuse kaotanud. Kuid peaksime käituma nagu vanameeski, kes ei andnud alla, leidis alternatiive, kasutas loodust ja mis peamine uskus endasse, püüeldes oma eesmärgini. Kui on olemas tahe, suudab igaüks saavutada just seda, mida ta soovib. Analüüsin igat järgnevat probleemi umbes 100-sõnalises arutluses. 1) Inimene ja loodus. Olles sattunud ekstreemsesse olukorda, tuleb säilitada selget pead, täpselt nagu seda tegi Santiago. Kui oled merel, saad söögiks kala püüda, aga
Ta jalutas aeglaselt väljakul ringi. Kaupmehed seadsid üles oma lette; poiss aitas seda teha ühel maiustustemüüjal. Selle maiustusemüüja näol oli eriline naeratus: ta oli õnnelik, ta teadis mida ta oma elus teeb, ja ta oli valmis alustama uut ja ilusat tööpäeva. ,,See mees ei tee maiustusi mitte sellepärast, et hiljem reisima minna või kaupmehe tütrega abielluda. Ta teeb seda sellepärast, et see meeldib talle," mõtles poiss ja märkas, et suudab sedasama, mis vanameeski- näha, kas inimene on Oma loole lähedal või sellest kaugel. Piisab vaid inimesse vaatamisest. ,,Kõik on ainult üks," oli vanamees öelnud. Poiss mõistis, et õpib seal võõral maal samu asju, mida lambadki olid õpetanud. ,,Kõik on ainult üks," oli vanamees öelnud. Poiss sattus kristallikaupmehe juurde, kes ütles talle, et isegi kui poiss aasta otsa kristalle puhastaks, isegi kui ta nende müügi pealt suurt tasu teeniks, ikkagi oleks tal vaja raha juurde
annaabi.ee 
