Ristimispäev oli tavaliselt ülestõusmispüha, kuna ristimine tähendas osasaamist nii Jeesuse kannatamisest kui tema ülestõusmisest. Piiskop oli algselt armulauajumalateenistuse juhataja. Kuna armulauale pääsesid ainult püha elu elavad koguduse liikmed, oli loomulik, et piiskop pidi valitsema koguduse vaimset elu. Nii jäi tema hooleks puhta apostelliku õpetuse alalhoidmine ja kaitsmine moonutuste eest. Piiskopi ametist arenes arenes vanakiriku põhiamet 2.sajandi lõpuks. Et kirik võiks oma ülesandeid täita tekkisid juba 1.sajandil kindlad koguduse ametid. Esialgu olid need mitmel pool erinevad, hiljem koondus võim valitud juhi kätte. Piiskopi abilisteks olid kogudusevanemad ehk presbüterid, samuti diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja vastutasid heategevuse eest. Presbüteri ametist arenes hiljem preestri amel. Varases kirikus tunti ka naiste ametit. Vähehaaval see aga kadus. 4
1530 a pantis piiskop saare Riia doomdekaanile. Pärast orduriigi langemist kuulus Kihnu algul Taanile, siis vaheldumisi Poolale, Venemaale, Rootsile. Liivi sõja lõppedes kehtestasid rootslased saarel luteri usu ja likvideerisid katoliiklikud piiskopkonnad. Kiriklikult kuulus saar eelneval ajastul Vana-Pärnu, hiljem Audru kihelkonda. Kirikut ja preestrit saarel ei olnud, kirderannas paiknes vaid köstri teenindav kabel (selle asupaigas täna kohanimi Vanakiriku). 17.saj. siirdub Kihnu Tõstamaa kihelkonna koosseisu ja 1642 a ehitatakse saarele Tõstamaa abikirik. 1680 a saab Kihnu jälle alalise vaimuliku - kaplani, kuid juba 1689 a jääb saarele jälle vaid köster. 1624 a revisjoni järgi kuulub Kihnu koos Tõstamaa mõisaga Rootsi riigile kui endise piiskopi õiguste pärijale, otsealluvusega Pärnu lossile. Revisjonis on märgitud neli küla - Sukrekill, Lemstikill, Rohtsekill ja Linakill. Mainitakse 45 talu 83 meeshingega.
annaabi.ee 
