suveti peab vahti rannas rannavalvurina. Kõige muu kõrvalt on see mees ka tunnustatud judo treener, kelle käe all valas higi ka eelmine põlvkond. Selle vanahärra tunnuslause on "Yolo". Ma ei te mitte ühtegi 70-ndates aastates inimest, kes on nii aktiivne ja töökas, kui too härra. Nähes paljusid eakaid inimesi enda ümber, ma vahest vaatan ja mõtlen, et millist kogemuste ja tarkuste pagasit nad endaga kaasas kannavad. Me peaksime oma vanaemasid ja vanaisasid hoidma, mitte laskma neil eemalduda ühiskonnast, kus nad on eraklikud ja ei suhtle inimestega. Räägitakse, et Loll õpib oma vigadest aga tark teiste omadest. Kui me suhtleksime pidevalt kogenenud inimestega, siis me suudaksime neid vigu vältida, mida teised on oma elus teinud - see oleks ju meile, noortele, ülimalt kasulik. Usun, et kui ma järgin neid põhimõtteid, mida ma olen vanematelt inimestelt ammutanud, suudan elada elu täiel rinnal kahetsemata tehtut
test ja maavanaema". Seal oli juttu sellest, kuidas eestlaste hulgas on palju loodusteadlasi just sellepärast, et meie emad-isad ja vanaemad-vanaisad on meid õpetanud loodusest lugu pidama. Just selline maavanaema on ka minul, kes õpetas mind loomi armastama ja ka oma tulevikku selle armastusega kujundama. Nimelt soovin saada ka loodusteadlaseks (veterinaariks) tänu oma traditsioonilisele maavanaemale. Kuid nagu Mikita mainis, on tõesti selline liik vanaemasid kadumas. Kõik on linna kolimas ning uus generatsioon ka ei pürgi maaelu võlusid nautima. Sellepärast hindangi oma lapsepõlve väga. Veel jutustas ta meie suhtumisest surma ja matusekommetest peatükis "surnud mehe puuriit". Ma olen kõige öelduga väga nõus. Mu vanatädid ja vanavanemad on juba aastaid olnud valmis surema. Neil on hauakohad ning surnukleidid valitud. Mõte surmast neid ei heiduta, see on loomulik lõpp nende pikale elule ning nad on selleks täielikult valmis
Sel päeval korraldatakse teemakohaseid üritusi kogu Eestis, eelkõige koolides ja kultuuriasutustes. Emadepäev Lipupäev: mai teine pühapäev Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt. Kingitused: lapsed ise koristavad ja küpsetavad, aga eeskätt kattavad kaunis laud, kingivad lilli ja väikesi meeneid. Eriliseks kingituseks emale ongi tavalistest askeldustest vaba päev. Paljud pered kingivad aga endiselt metsalilli,
päeva aasta hiljem, 3. juunil 1923. Emadepäeva tähistamine kogus populaarsust ja seda tähistati kuni 1940. aastani. Uuesti hakati Eestis emadepäeva tähistama 1988. aastal. Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt. Emadepäeva korraldades mõtles ta oma lasterikkale emale, keda selle tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud: "Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks
Ilma erandita, midagi peale väikese käsipakikese laevale kaasa võtta ei lubatud -- tuli ju ruumi säästa inimestele! Suuremad pakid tuli lihtsalt kaldale jätta, kust need teatavasti järgmisel hommikul kojujäänud külarahva poolt leiti ja omastati, k.a. hobuseid vankriga sinna jäi ka meie armas, noor hobune Miira -- millega eelmisel õhtul randa oli tuldud. Nagu mäletan, sai meid laevale 180 inimese ümber, nende keskel mitmed emad väikelastega -- oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli mõne võrra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jäänud sõjatandrile, nii ühele kui teisele poole rindejoont. Nii, nagu oli ette planeeritud, M/P Elli purjetas 22. septembri hilisõhtul vaikselt mööda Panga piirivalve punktist (võisime vaid arvata, mida tegid piirivalvurid tol momendil!) ja peatselt olimegi teel ulgumerele kursiga Gotlandi saarele, Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta
miljonit inimest, jäi ainult 200 000. Püsima jäänud tulnukaist moodustus arvukas tulnukrahvastik. See kasvas kiiresti ka loomuliku iibe arvelt. Tuldi Venemaalt ja mujalt NSV Liidust, kus rahvastiku areng oli jõudnud demograafilise plahvatuse etappi ja tavaline oli paljulapseline perekond. Ja tulid eelkõige noored inimesed, 20-30 aastased, kes ju kõige meelsamini elukohta vahetavad. Sellepärast oli tulnukrahvastiku sündimus väga kõrge, suremus aga ebaloomulikult madal - vanaemasid-vanaisasid kaasa ei võetud. Ent tulnukrahvastik mitte ainult ei kasvanud, vaid ka muutus kiiresti. Põlisrahvastiku teatud kultuurilisel mõjul läksid nad ruttu üle vähelapselistele peredele - rutem kui nende rahvuskaaslased kodumaal. Eesti tulnukrahvastik hakkas kiiresti vananema ja lähenema demograafilisele kriisile. Seda soodustas ka ta ebaharilik vanuseline koosseis. Eriti palju uusi inimesi saabus Eestisse 1945- 1955 ja 1980
annaabi.ee 
