Valisin analüüsimiseks Charles-Pierre Baudelaire'i poeemi ,,Vanaeidekese meeleheide". Väike kortsus vanaeideke tundis suurt lõbu, nähas seda ilusat last, keda kõik hellitasid, kellele kõik tahtsid meeldida: see kaunis olend, niisama habras kui tema, see väike vanaeit, ja niisama kui temagi hambutu ja juusteta. Ja ta lähenes lapsele, tahtes talle lapse kombel naeratada ja teha mõnusat nägu. Aga ehmunud laps tõrkus elatanud hea naise õrnuste vastu ja täitis maja oma kisaga.
Inimene on underi lüürikas väsimatu otsija. ,, Õnn on olla teel" , ,,Päevalaule" Luulekogus ,, Hääl varjust" sisuks on elutumedus ja inimhinge vaevav ööpoolsus, mis avaneb eri vaatenurkade kaudu. ,,Tuisk" Valus tundub hingeline lahutatus,üksiolu. ,,Aknal" , ,,Kakas kitse"-üksiolu ja vägivaldsus. Luuletaja loob täpselt ja vapustava kujutuse viletsuse hääbujaist. Nende elutruude piltide loomisel võisid Underile tuge anda lapsepõlvemälestused. ,,Agulis" ,,Seek" masendav pilt vanaeidekese kustuvast elust. Neis luuletustes on selgelt näha sotsiaalset protesti, kuid üksnes kujundi jõul. ,,Kontvõõras", ,,Ahastaja", ,,Varjumees" ,,Ummikus" jne. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" seab esiplaanile inimese kõikehõlmava suhte loodusega, mille elustavat juuresolekul on tunda ka linnapildistikus. Tsüklis ,,Laule lindudest" imetleb luuletaja igast küsimiseest vaba eluindu. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid
annaabi.ee 
