Kui Iti jäle magama jääb laseb Kusti mõttes tänase päeva vaimusilma eest läbi. Kuidas vanaisa mesilaste pereheitmist reguleeris. Kuidas ema teistele heinalistele süüa viima läks, kuidas kari koju tuli... Siis läksidki nemad Itiga maasikale ja nüüd on nad eksinud. Öökulli huike peale kukub pesast alla linnupoeg, kelle Kusti pessa tagasi upitab. Siis jääb ka Kusti magama. Ärgates leiab ta end rääkimas küürus vanaeidega, kes käseb ka Iti üles ajada ja lubab nad koju juhatada. Vanaeit juhatab nad läbi pimeda metsa oma majani. Tee peal on ta laste vastu väga kuri, kuna Iti ei jõua kõndida ja tahab korvist marju süüa. Kui Kusti aru saab, et see pole nende kodu, ütleb ta seda ka vanamoorile. See saab aga väga kurjaks ja ajab nad kepiga majja. Maja ise on madal ja poolpime tuba on räpane, pesemata sööginõud ning porised riideräbalad haisevad
äratundmisrõõmu ja pole kahtlustki, et leitud on jus see ja sealt lahkumisele ei mõeldagi, kuna otsitud on just seda. Ma arvan, et päris elus on nii, et leides selle täiuslku maailma me ei tunne seda ära, kuna ta on täiuslik, parim. Ja see selle asja just parimaks muudabki. Alati kui läheb halvasti, leidub keegi teine, kellel läheb veel halvemini. Olles sattunud laeva õnnetusse, maavärinasse arvab Candide, et ta elu on väga kurb. Kuid sattudes kokku vanaeidega, kes on tema vastu vastu väga lahke saab candide aimu et tema elul pole väga vigagi olnud. Kuna vanaeit on elanud üle väga raskeid aegu, suutes seejuures positiivseks jääda. On ka hetki, kus on tõesti nii et enam halvemaks minna ei saa, kuid siiski läheb. Ka sellistel hetkedel tuleb kuidagi suuta jääda iseendaks, suuta kasutada kainet mõistust ja optimismi, kunagi läheb kindlasti kõik paremaks. Halvad asjad mööduvad ja head ajad tulevad peale.
Vanaeit andis mõlemale aadlimehele, nagu ta neid nimetas, märku endale järele tulla ja läks siis redelit mööda üles. Ülemisele korrusele jõudes pani ta lambi kastile maha, kuna Phoebus, kui maja alatine külaline, kuhugi pimedasse urkasse viiva ukse avas. «Astuge, mu härra, siia sisse,» ütles ta oma kaaslasele. Mantlis mees täitis ta soovi sõnagi lausumata. Uks langes tema järel kinni; ta kuulis, kuidas Phoebus riivi ette lükkas ja siis vanaeidega redelit mööda alla läks. Valgust polnud enam näha. VIII KASU JÖE POOLE OLEVAIST AKENDEST Claude Frollo (meie oletame, et lugeja, kes on taibukam kui Phoebus, juba ammugi munklummutist üle111; diakoniks pidas), Claude Frollo kobas veidi aega ringi 282 selles pimedas urkas, kuhu teda kapten oli sulgenud. See oli nurk, nagu neid ehitajad mõnikord jätavad sinna, kus katus toetub müürile. Selle, Phoebuse tabavate sõnade järgi koeraputka püstloodis läbilõige moodustas kolmnurga
annaabi.ee 
