ikkagi legitiimne(tugineb parlamendis vastuvõetud seadustele ning valitsuse määrustele. 5.Millist heaoluriigi mudelit peate paremaks? On olemas kolm põhilist heaoluriigi mudelit: Ajalooliselt vanim on konservatiiv-korporatiivne heaoluriik. See sai alguse 1880 aastatel Saksamaal. Kantsler O. Bismarck lähtus ideest, et isaliku hoolitsusega saab valitsus tagada alamate riigitruudust. Ta seadis sisse tööõnnetus-, haigus- ja vanaduskindlustuse. Konservatiiv-korporatiivne heaoluriik orienteerub palgatöötajaile, mitte ülalpeetavaile või tõrjutule. Kõrgemapalgalised kvalifitseeritud töötajad saavad suuremat kindlustust kui madalapalgalised, sest nende panus kindlustusfondi on suurem. Sotsiaaldemokraatlikku heaolumudelit esindab tänapäeval eeskätt Skandinaavia. Selle mudeli märksõnaks on solidaarsus. Sotsiaalseid hüvesid saavad võrdselt kõik kodanikud olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest
viinud või selle läbinud. Enamik neid reforme on toonud kaasa riiklike pensionihüvitiste vähendamist ja erapensionifondidena esinevate täiendavate tööandjale tuginevate pensioniskeemide loomise. Muudatusi on tehtud ka tööaastate arvus, mis töötajal peab olema selleks, et saada õigust maksimumpensionile või seoses hüvitise määramisega sisse- makseaasta kohta. EL maades on kasutusel kaks põhilist vanaduskindlustuse vormi: 1) Kindlustusprintsiibil põhinev süsteem- mida finantseeritakse sotsiaal- kindlustusmaksu arvel ja pensioni suurus on tihedalt seotud kindlustatu poolt tasutud maksude suurusega. Selline süsteem on kasutusel enamus Euroopa riikides nt Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Luksemburgis, Austrias ja Portugalis. 2) Rahvapensionisüsteem- sellisel juhul kehtib põhikindlustus, mis elatusmiinimumi