kus tankidega taheti igale poole saada. Aga siis oli niimoodi, et sõjavägi hoidis selle Jeltisini poole ja see vene inimene on ikka teistmoodi, kuid haritlased ikka saavad aru mis seal toimus, kui tavalised venelased ei teadnud. Oli küll Vilniuse teletorni vallutamine, kus vene sõjavägi tuli sisse, aga meil polnud see nii hull suured autod aeti ette ja rahvas oli väga valvas. Ja isegi need teletorni töötajad andist koguaeg teada viimastest andmestest jne. Kodust toodi valvajatele süüa, et kes küpsetas see tõi." Analüüs Intervjuudest õppisin seda, et Balti kett oli Balti rahvastele ikka väga oluline ja ega meelest pole ka läinud verine jaanuar 1991, kus toimusid sündmused Toompeal ja Vilniuse teletorni juures. Samuti pole ununenud ka toidu-ja tarbekaupade järjekorrad ning nende puudused. Mõlemad intervjueeritavad rääkisid verisest jaanuarist kõige pikemalt, kuidas veeti Toompeale kiviblokke ja suuri veokeid ning raskerelvastust ning mõnedele minu
olla kodus küpsetatud pirukad, kringel, kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised, lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis. Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133). Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53). Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti
annaabi.ee 
