10. märtsil 1924 oli Konstantin Pätsi valitsus Rahvaerakonna ja Tööerakonna ühiste jõupingutuste tulemusel sunnitud ametist lahkuma. 26. märtsil ametisse astunud Friedrich Akeli uus valitsus koosnes Tööerakonna, Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna ministritest, keda esialgu toetasid sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad. 13. mail 1924 sai rahaministriks põhimõttekindel ja otsustav Otto Strandman. Kulla- ja valuutatagavara oli Strandmani rahaministriks saamise ajaks järel vaid pisut üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga suurenenud 4900 miljoni margani. Juba mai lõpul oma programmi esitanud Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa paberraha. Samuti pidas ta vajalikuks allutada Eesti Panga tegevus avalikkuse kontrollile. Reformi nurgakiviks
Eestile. Rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924.aasta suvel võetud suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmetel segastel põhjustel venima. 8.detsembril 1926 kirjutas rahaminister Leo Sepp alla Finantskomitee heakskiidetud laenulepingu protokollile. Selles dokumendis soovitasd Rahvasteliidu Finantskomitee Eestile uut rahaseadust, emissioonipanga põhikirja reformi, riigikassatähtede ja riigi kulla-ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangaga ja välislaenu. Viimase suuruseks fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit. Seejärel esitati vastavad seadused Riigikogule, kes võttis 3.mail 1927 vastu välislaenu seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti Panga uue põhikirja, mis jõustusid 1.jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis, Amsterdamis ja New Yorgis Eesti esimene välisbörssidel noteeritav välislaen 27,7 miljoni krooni väärtuses
annaabi.ee 
